Nüüd, kus taas on päevakorda kerkinud piiritaguse keskmängija kodustamine, hõikavad oponendid, et miks me rahvuskoondisele Eestist "pukki" ei leia. No ei leia! Kogu ajaloo jooksul on Eestimaal üles kasvanud vaid kolm Euroopa tasemel tsentrit, viimane neist riputas ketsid varna 36 aastat tagasi.
Leedulastel on alati olnud maailmatasemel tsentreid eesotsas Arvydas Sabonisega. On olnud lätlastelgi, alates 218 cm pikkuse Janis Kruminšiga, kellelt vastased viiekümnendail ketsid pätsu panid, et hiiglane platsile ei pääseks, lõpetades NBA mehe Andris Biendrinšiga (213).
Eestil pole vastu panna kedagi. Aegade jooksul on siinmail olnud vaid kolm tasemel tsentrit, kellest ükski ei küündinud isegi kahe meetrini. Jah, meil leidus ka üksikuid ülipikki, kes paraku (kesk)mängjaks, kellega Euroopas tegusid teha, ei kasvanud.
Pikkade vastu aitas kiirus ja jõud
Siinkohal emotsioonitu tagasivaade tsentrite ajaloole.
Todasama Kruminšit pidi omal ajal katma legendaarne Ilmar Kullam, keda tema 191 sentimeetri juures (sama pikk on muide Gert Dorbek) oleks keeruline tsentriks nimetada. Ent siis oli korvpall teistsugune mäng.
Viiekümnendate alul ilmus mõneks aastaks pildile Maarjamaa üheks andekamaks korvpalluriks peetud Mart Laga (198 cm). Kahjuks viis viin Laga peagi korvpalli juurest ja varsti ka siit ilmast. Lühikese karjääri jooksul – NSV Liidu koondisse pääses Laga 19aastaselt – võitis ta EMilt pronksi ja kulla.
Järgmine "pukk" – Tõnno Lepmets – oli vaatamata 194 sentimeetrile (Gregor Arbeti pikkus) tõeline tsenter, mängis NSV Liidu koondiseski ja pärjati kahel korral Euroopa tšempioniks.
"Lepmets oli ehe tsenter," meenutab vanameister Aleksei Tammiste. "Mängis, selg korvi poole, viskas haaki – see oli tema leib – ja nullis jõulise mänguga vastaste pikki. Ega tal kerge olnud, aga tänu tugevusele ja kiirusele sai hakkama, sest toonased pikad polnud liikuvad ega hüpanud kuigi kõrgele."
Jaak Lipso, Eesti viimane tipptsenter
Kolmas Eesti keskmängija, Jaak Lipso (198 cm ehk kolm sentimeetrit lühem kui Kristjan Kangur), oli juba maailmamees. Ta värvati AKSKsse, kus võitis kahel korral Euroopa meistrite sarja. Lipso auhinnakapis on olümpialt hõbe ja pronks, MMilt kuld ja pronks ning kolm EMi kulda.
Tammiste tunnistab, et Lipso, tõsine korvialune jõud, aitas Kalevi edule kõvasti kaasa, kuid võinuks rohkemgi aidata, kui poleks parimaid aastaid Venemaal veetnud. "Naastes polnud Lipso enam nii kõva mees," tõdes Tammiste.
Ning mainitud trioga eestimaiste Euroopa tasemel keskmängijate nimekiri lõpeb.
Aga Margus Metstak?
Salumets: "Metstak oli puhas number neli, suur äär, kes kohandati tsentriks."
Sama lugu oli Martin Müürsepaga, kes oli klubides samuti äärel, aga koondis vajas teda tsentri rollis.
Aga Marek Noormets ja Vallo Allingu?
Tammiste: "Nad pole sel tasemel mehed, kellega midagi ära teha. Ka Viljar Veski ja Reinar Hallik on toredad pikad poisid, aga mitte keskmängijad."
Leegionärid päästsid Eesti korvpalli
Lepmetsa lõpetamise järel päästis Kalevi hädast välja Lipso, ent kui temagi aastal 1976 ketsid varna riputas, tuli pilgud pöörata vennasvabariikide poole. Kalevisse toodi kaks tsentrit: Rašid Abeljanov (206 cm) ja Viktor Viktorov (206).
"Muud ei jäänud üle," põhjendab Tammiste leegionäride toomist ja kinnitab, et vastasel korral oleks Kalev vajunud mitte esi-, vaid ka teise liigasse. Ja seda poleks korvpallihull Eesti talunud. "No mis akadeemilist korvpalli me tsentriteta mängime, kui korvi all sind maa sisse tambitakse. Kolmeste viskamisele mängu üles ei ehita."
Välisjõudu oli vaja ka kaheksakümnendate lõpus, Kalevi taassünni aegadel. Salumets tõi meeskonda Sergei Babenko (208) ja Aleksandr Karavajevi (213).
Salumets, kuigi ta sai ähvarduskirju, käitus täiendust hankides enda sõnul ainuõigesti ning meeskonna ja Eesti korvpalli huve silmas pidades. "Tehtud töö ei tohtinud hukka minna, see oli vaja lõpuni viia. Ja me viisime. Võitsime NSV Liidu meistritiitli, ja see on fakt."
