4
fotot
Nii käis metsa istutamine tuhamägedele. Tegemist oli seni lootusetuteks peetud pinnaste unikaalse haljastamismeetodiga. (Peeter Lilleväli (põhjarannik))

Aastakümneid kasvanud noor mets Kohtla-Järve tuhamäel jäi 323 miljoni krooni suurusele Euroopa abi projektile jalgu ja pidi kaduma. Teadlase süda ei pidanud vastu.

"Elmar Kaarele helistas kolmapäeval, 29. augustil ajakirjanik Postimehest (Nils Niitra), kes oli saanud ta numbri healt kolleegilt," meenutab kiirabiarst Mare Liiger oma mehe isa viimast päeva. "Kolleeg soovitas ajakirjanikul rääkida just Elmar Kaarega, kellest poolkoksimägede ja nende haljastamise teemat ei valdavat temast keegi paremini."

Jutuajamine ajakirjanikuga väldanud peaaegu tunni. Millest täpselt räägiti, saab aimu mõni päev hiljem Postimehes ilmunud artiklist. Elmar Kaar ei olnud Kohtla-Järvel enam paar aastat käinud ning viimased uudised tema elutööpõllul toimuvast jõudsid tema kõrvu tõenäoliselt ta elu viimaste telefonivestluste kaudu.

Postimehe ajakirjaniku usutlusele järgnenud veel sama pikk mõttevahetus hea kolleegi Enn Leeduga, sest jagamist vajasid pead tõstvad kahtlused, mille pani idanema tärganud pressihuvi.

Pool tundi hiljem läks 84aastane teadusemees kööki, et juua klaas vett, ja varises seal kokku. Kiirabi katsed teda elustada ei kandnud vilja.

Rohkem kui pool sajandit metsakasvatusele pühendanud Elmar Kaare elujõud rauges, kuid mitte lootus, mida ta suutis süstida paljudesse oma õpilastesse ja mõttekaaslastesse – olgu võitlus võimu ja rahaga kaasas käiva hoolimatusega kui tahes raske ning vaimu nüristav, see ei tohi iial lõppeda. Nii õpetas teadlane, kes oli öelnud, et meil Eestis on üks inimene, kes teab poolkoksimägedest ja nende haljastamisest, ja see on Elmar Kaar ning andis talle tema telefoninumbri.

Tuhamägede taas­süütamise suurprojekt

"Elmar Kaar alustas oma tööd juba läinud sajandi viiekümnendatel," räägib doktor Liiger oma äiast. "Tema hakkas neid tuha- ja poolkoksimägesid haljastama. Ta töötas välja unikaalsed meetodid, rajas lootusetule pinnasele metsa ning käis seda aastakümneid mõõtmas ja kontrollimas. Juba ammu oli tal teada, et siin-seal on poolkoksimägedes põlemiskoldeid, mille liigutamine võib põlemist laiendada ja tuua kaasa ettenägematuid tagajärgi. Tema haljastustöö edenes visalt, kuid kindlalt, nagu metsakasvatamise puhul ikka. Juba plaaniti sinna rajada isegi suusakeskus."

2010. aastal aga võitsid välismaised firmad poolkoksimägede sulgemise ja platoo rajamise riigihanke, mille aluseks olnud doktor Liigeri sõnul maailmas läbi proovitud kivisöemaardlate sulgemise mudel.

Eesti teadlaste eksperthinnanguid ei soovinud Euroopa "projekteerijad" kuulata. Haljastamine lõpetati, sest oli otsustatud rajada aheraine platoo põlevkivijääkide utiliseerimiseks. Aastakümneid kasvanud noor mets jäi 323 miljoni krooni suurusele Euroopa abi projektile jalgu ja pidi kaduma.

Töö läks 2010. aasta sügisel toonase keskkonnaministri Jaanus Tamkivi õnnistusel käima ja mägedesse kuhjatud tuhanded tonnid veel korralikult läbipõlemata põlevkivi ootasid traktoreid, mis annaksid neile hapnikku korralikuks taassüttimiseks. Ja selle nad said.

Kirde-Eesti lapsed istutasid puid

"Veel paar aastat tagasi käis Kaar Kirde-Eesti poolkoksimägedel karkudega ringi, hoides oma elutööl silma peal," räägib Mare Liiger kibedalt. "Tema juhendamisel käisid Kohtla-Järvel puid istutamas nii kooliõpilased kui ka tudengid ning kellelegi polnud vaja pikalt seletada, milleks see vajalik on."

Kuid selleks ajaks oli rekultiveerimise ehk taasmetsastamise alastest teadustöödest saanud Eestis juba ajalugu. Teaduste Akadeemia metsainstituut oli Liigeri sõnul üks esimesi, millest taasiseseisvunud vabariigis loobuti – Euroopa metsarikkaimas riigis pole ometi mõtet pidada metsainstituuti, aasib Liiger otsustajate äraspidist loogikat. Maaülikooli hõlma alla kolinud metsainstituut polevat enam aga kaugeltki see, mis ta kunagi oli.

Eesti looduse ja inimeste tervise pärast südant valutavad teadlased ei astunud solvunult kõrvale ega tõmbunud endasse. Nad hoiatasid võime põhjendamatute valikute ja mõtlematu tegutsemise eest. Piirdumata vaid kriitikaga, pakuti lahendusi, mis oleksid Kirde-Eesti looduhoiu seisukohalt olnud kümneid, kui mitte sadu kordi odavamad. "Meie teadlased pakkusid välja, et võiks ju teha kõrvale mingi prooviplatoo ja vaadata, kuidas oleks seda võimalik metsastada, nii nagu uued käskijad soovivad," räägib Liiger kohalike teadlaste valmidusest panustada. "Nüüd on siis järel must maa, kuhu lähiaastatel pole üldse võimalik midagi kasvama panna, enne kui põlemine lõpeb. Ja mets ise vajaks veel vähemalt 50 aastat kasvamist. Raha on tegelikult tuulde visatud ja vastutasuks oleme saanud ainult ulatusliku keskkonnareostuse."

300 miljonit krooni kopsuvähi eest

Elmar Kaare poeg Virgo meenutab, kuidas sai koolipõlves isaga koos käidud Kohtla-Järvel puid istutamas. "Nüüd on seal järel vaid must maa," kurdab löödult üks neist sadadest lastest, kes panid aastate jooksul mulda kümneid tuhandeid puuistikuid, et inimesed saaksid tagasi hingamiskõlbliku õhu.

"Aga võib-olla ongi see nende kaval plaan lahendada rahvastikuprobleeme seal põlatud kandis," poetab doktor Liiger sarkastiliselt. "Tööpuudus on seal suur ja jagub muidki muresid."

Mare Liiger meenutab oma tudengipõlve, kui tal oli võimalus töötada Tallinna onkoloogiahaigla kõri- ja kopsuvähiosakonnas. "Iga teine-kolmas patsient oli seal Ida-Virumaalt," ütleb meedik. "Ja nad ei olnud sugugi suitsetajad. Vastav statistika oli aga juba nõukogude ajalgi salastatud, mis räägib iseenda eest. Mäed kärssasid siis ju pidevalt ja nüüd läheb kõik samas vaimus edasi."

Eesti inimesed Ida-Virumaal peaksid Liigeri arvates teadma, et kui nende peres sünnib arengupuudega laps, keda siis selle eest tänada. "See laps maksab 300 miljonit krooni," lausub doktor Liiger mürgise irooniaga. "Ja tema isa kopsuvähk maksis ka 300 miljonit. Ja kõik astmaatikud ja krooniliste nahahaigustega inimesed peaksid teadma, kui palju nende haigus maksma läks. Selle eest on makstud miljoneid Euroopa Liidult saadud raha. Ja Euroopalt saadud raha me peame ju tagasi maksma, sest oleme mõningate poliitikute väitel Euroopa ees võlgu. Meile ju räägitakse kogu aeg, et me oleme Euroopast rohkem saanud, kui sinna andnud oleme. Need haigused oleme ju ka vist Euroopale võlgu."

Nende arstide mälu, kes teavad palju rääkida Kohtla-Järve laste saatusest, pole doktor Liigeri sõnul keegi suutnud ära võtta.

Kui palume sotsiaalministeeriumist kommentaari terviseriskide kohta, mis Kohtla-Järve ümbruses läbi aegade valitsenud, soovitatakse soojalt pöörduda keskkonnaministeeriumi poole, kus tegeldakse välisõhuga. "Meie tegeleme ruumide siseõhuga," vabandab Kristel Abel ministeeriumi avalike suhete osakonnast, andes mõista, kust jooksevad ametkondade pädevuse piirid.

Kellele see võib kasulik olla?

"Suur osa Elmar Kaare ja tema mõttekaaslaste elutööst on hävitatud, aga midagi on jäänud veel tegemata," ei varja Mare Liiger oma hääles irooniat. "Veel ei ole suudetud kopaga minna Sirgala ja Viivikonna karjääridesse, kus tänu Kaarele kasvab juba suur ja võimas mets, lisaks on seal ka rohkesti haruldasi taimi ja taimekooslusi. Need on küll suletud karjäärid, kuhu praeguste ametnike käsi pole veel jõudnud, kuid ma ei kahtle selles, et ka neile ihutakse juba hammast. Kui leiti põhjus poolkoksimägede läbisonkimiseks, küllap leitakse mingi mõte ka nende metsade likvideerimiseks."

Liigeri sõnul olnud alguses plaan ümber pöörata kogu territoorium, kuhu aastate jooksul aherainet on ladestatud. Siis aga tuli masu peale ja esialgu loodetud miljardist kroonist jäi järele vaid kolmandik. Virgo Kaare arvates oleks täispanusele minnes läbi puistatud ka Kiviõli mäed – arenguruumi jaguvat ja väärastunud mõttelendu pole neil tegelastel juurde vaja laenata.

"Kellelgi peavad seal taga olema mingid metsikud huvid, mis lasevad ohvriks tuua looduse ja inimeste tervise, rääkimata juba Eesti teadlaste elutööst, millest sõidetakse lihtsalt üle," mõtiskleb Mare Liiger, mõistmata, miks ei võiks meie teadlaste rekultiveerimiskogemust selle asemel pakkuda näiteks Aafrikasse, kus hakatakse põlevkivi kaevandama, või Ameerikasse.

Elmar Kaar oli oma viimastes vestlustes öelnud, et seal, kus valitsevad võim ja raha, pole tervel mõistusel ruumi. Teadlase lähedased peavad Kohtla-Järvel tehtut kuriteoks, kuid nad ei hellita lootust, et süüdlane kunagi välja selgitatakse ja vastutama pannakse. "Kõik mätsitakse kinni nagu alati," ütleb Mare Liiger. "Kellelegi pidi see sigadus kõvasti sisse tooma!"

Teadlase kuju karjäärimetsa valvuriks

Mare Liigeril on suur unistus luua fond ja koguda raha Elmar Kaare mälestuse jäädvustamiseks, kas siis Sirgala või Viivikonna endises karjääris.

"Oleks hea, kui ta valvaks seal nagu Ernesaks lauluväljakul," unistab metsateadlase poja naine. "Mul endal ei ole nii palju raha, ma lähen küll Soome arstiks, kuid ma kardan, et ma ei suuda ikka nii palju teenida, et oma unistust teoks teha. Võib-olla need inimesed, kes veel hingavad sealkandis puhast õhku, ja võib-olla nende kohtade elanikud, kus kopad pole veel oma tööd alustanud – ehk nende inimeste abiga saaksime selle raha kokku, et selle mehe mälestus jäädvustada, et ta neid ja nende lapsi ahnete hullude eest kaitsma jääks."

Kas tõesti mätsitakse kõik kinni ja unustatakse? Kas varsti öeldakse, et seal polnudki midagi?

"See pole enam lihtsalt võimalik," arvab Mare Liiger. "Lahkunud Elmar Kaare, viie aasta eest traagiliselt hukkunud Heino Luige ja nende kolleegide mõtted, soovitused ja hoiatused on kirjas teaduskogumikus "Maavarade kaevandamine ja puistangute rekultiveerimine Eestis", mis ilmus kaks aastat tagasi."

Raamatu juhatavad autorid sisse sõnadega: "Raamat on mõeldud neile, kes tegelevad maavarade kaevandamise ja maade rekultiveerimisega, kuid sobib ka üliõpilastele õppematerjaliks ning kõigile loodushuvilistele, keda paelub Eesti olevik ja tulevik." Mitte sõnagi selle kohta, et lugemine on vastunäidustatud poliitikule ja ametnikule.

Keskkonnaministeerium ei vaevunud jagama selgitusi, miks ebaõnnestunud suurprojekti kavandamisel ei vaevutud ära kuulama Eesti metsateadlaste seisukohti.

Postimehele antud kirjalikus vastuses ei näinud vastavat temaatikat kureeriv keskkonnaministeeriumi ametnik võimudel vähimatki süüd – kõik tehtud vastavalt seadusele. Euroraha tuulde loopimise protsessis uuesti süttinud poolkoksimägedega tegelevat aga spetsialistid.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Geidi Raud
Telefon 614 4056
geidi.raud@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis