Sügisene telehooaeg täitis seriaalisõprade unistuse: omamaiseid sarju on nüüd igale maitsele. On põnevust, müstikat, suhteseebikaid, nii lapsikut kui ka kirbet huumorit. Aga kas uustulnukatele on üldse ruumi?
«Süvahavva» künnab uudismaad
Kanal 2 «Süvahavva» on maiuspala Indrek Hargla fännidele ja kuigi USAs on müstilise ja ebamaise kallakuga seriaalid alates (Eestis samuti Kanal 2s jooksnud) «Teadmata kadunud» menust juba mõnda aega võimas trend, ei ole neid Eestis seni riskitud teha. Seepärast mõjub «Süvahavva» sumbunud sügisõhus kevadiselt värske tuulena. Traditsioonilised krimisarjad, kus iga episood lahendab loo, on meil «Kelgukoerte» ja «Kättemaksukontori» näol juba olemas.
Paadunud õudukafännid leiavad siit kuhja klišeid, mida on arvustajad juba ka ette heitnud: pere kolib (salapärastel asjaoludel surnud) sugulaselt päranduseks saadud tallu, seal aga sünnib midagi hämarat. Kohalikud inimesed kardavad seda paika miskipärast nagu põrgutuld ja kõige tipuks on külas hiljuti õhku haihtunud üks poisike. Väikeste variatsioonidega on sellist lugu tõesti juba tuhat korda kuuldud – ja mis siis. Minu meelest on selle žanri eripära, et siin klišeed töötavad ning on isegi oodatud.
«Süvahavva» suurim õnnestumine on, et sellest ei saanud «õudse filmi» sarnast pila. Risk oli suur, sest Hollywoodi võimalusi ega eelarveid eriefektide tekitamiseks meie tegijail ju pole. Kodukootud käsitööõudus võib aga hirmuvärina asemel hoopis irvitama ajada nagu Toots, kes tegi koolipoiste magamiskambri akna taga «tot-tot».
Kui uudsuse võlu vaibunud, selgub, kas ka «Süvahavvat» tabab (samuti Hargla kirjutatud) ETV «Alpimaja» saatus, mille originaalsus algul lummas, aga pärast paari osa kuivas vaatajaskond kokku.
«Ment» kostitab mõrkjas-magusa irooniaga
TV3 «Ment» on värske telehooaja suurüllataja nagu Londoni olümpia sangar Heiki Nabi, kellelt keegi medalit ei oodanudki, aga mees metsast tuli, nägi ja vallutas. Kui «Ment» ka järgmises episoodis latti kõrgel hoiab, võib tegijatele medali kaela riputada.
Ootasin, õigemini kartsin tüüpilist eestimaist kolekomöödiat, kus üks labasus järgneb teisele, aga naeru asemel tuleb teleri ees hoopis meeleheitepisar silma. «Menti» vaadanud kommenteerisid internetis mõnevõrra pettunultki, et lubati nalja, aga hambusse visati hoopis mingi tragöödia.
Tõepoolest ei kõla sisukokkuvõte kuigi koomiliselt. Keskealine meespolitseinik, keda vihastab, et teda alatasa mendiks sõimatakse, loodab ametikõrgendust, mis saab osaks aga hoopis tema vihavaenlasele. Nii leiabki elult haleda tünga saanud mees end sünge lootusetuseseina eest: kodus esitab tülpinud naine täitmatuid nõudmisi, teismelisest pojast on kasvamas ükskõikne diivanijuurvili, amet ei paku enam mingeid väljakutseid peale uue patrullipartneri, trullaka ja vastikult otsekohese tüütuse.
Ent «Mendis» osatakse siiski nalja teha. Tõsi, see pole ehk igaühele ja paugupealt tabatav – «Ment» pole lauskomöödia, vaid pigem võimutsevad seal (enese)iroonia, künism ja sarkasm ehk huumori mõrkjamad varjundid. See ei ole lastesaade ja Henrik Normanni «Faktuaalse kaamera» sihtrühm tõenäoliselt uinub igavusest.
Tundub, et «Ment» ei pruugi olla peavooluseriaal, aga ometi on sel üks boonus: süžee, mis pakub äratundmist paljudele, on täiesti vaadatav ka siis, kui nalja üleski ei leia.
«Ment» tõestab, et hiilgav näitlejatöö peategelase kehastajalt (Ago Anderson), hiilgav käsikiri – ja lugu jookseb suurepäraselt. Õnnestumiseks pole isegi lavastusliku televisiooni puhul tingimata tarvis kulukat vigurdamist efektide ja viie kaameraga.
«Nurjatud tüdrukud» – midagi ka lastele
Teine sügisüllatus on TV3 «Nurjatud tüdrukud», mille puhul eelinfo põhjal ootasin komöödiasugemetega draamat, aga sain üle võlli keeratud situatsioonikomöödia. Kohati näis (suutsin vaadata vaid avaosa esimest 20 minutit), et see koosneb täiesti eraldiseisvatest sketšidest, mis omaette üksustena isegi toimisid, aga tervik ei tahtnud minu silmis küll kuidagi kokku joosta. Veidi meenutab lõdva randmega sünge draama ja jämedakoelise nalja miksimine võllahuumori suurmeistri Quentin Tarantino käekirja, aga «Nurjatutes tüdrukutes» mõjub see püüdlus halenaljaka paroodiana. Ilmselt on tegijad, noored režissöörid ja noorkirjanik, veel liiga ebaküpsed.
Aga tagasiside põhjal on klaar, et ma polnudki sihtrühm – lastele-teismelistele (ning ehk ka täiskasvanutele, kellele passib lihtsakoelisem huumor) meeldib «Nurjatud tüdrukud» väga. Eks neilegi ole oma sarja vaja.
Ometi on kahju, et nii potentsiaalikast teemast nagu intriigid ja draamad tüdrukute erikoolis, ei ole enamat välja võetud. Kui taheti sitcom`i teha, võinuks valida mõne pretensioonituma keskkonna. Arvatavasti pole ka erikoolides õppinud ega õpetanud rahul, et nende kulul läbunalja visatakse. Ehk ei tunne stsenarist teemat ning läks seetõttu kergema vastupanu teed?
Kas konnatiiki mahub veel uusi seriaale?
Tundub, et Eesti teleekraanid on kodumaiseid sarju küll pilgeni täis ja iga masti publiku soovid rahuldatud. Arvatavasti tulevad uustulnukad nüüd mängu alles siis, kui mõni vanadest olijatest pensionile saadetakse. Seniks nautigem värvirõõmsat telesügist!
