"Midagi sellist polnud ma varem läbi elanud. Algus läks küll üle kivide ja kändude – küll oli raske end lavale vedada!" meenutab tänavu oma esimese tuuriga maha saanud Laur Teär. "Iga õhtu oli ainult üks suur pingutus ja mõtlesin, millal sellelt kannatuste vankrilt maha saan."
Aga mida lõpu poole, seda suuremaks hoog läks. "Kui päris lõpp käes oli, siis tahtsin juba, et kõik algaks uuesti. Enam ei tahtnudki rattalt maha."
Ehkki Laur Teär tähistab täna 50. sünnipäeva, peab ta aasta tähtsündmuseks ikka tuuri. "Juubelid tulevad ja lähevad, aga tänavune oli ikka rohkem tuuriaasta." Kuid tegelikult on kogu juubilari tänavune aasta olnud nagu roosa unenägu. Kevadel sai ta nii riigi parima meesartisti kui ka aasta uustulnuka tiitli. Järjepanu tulid kaks heliplaati, millest esimese – "Lootuste linnutee" – nimilugu hullutas peaaegu kogu aasta Kanal 2 "Reporteri" tunnusmuusikana kogu Eestit. Pole just igapäevane, et 6000ne tiraaž müüakse läbi sama kiiresti kui Lady Gaga oma, siis trükitakse juurde veel 2000 ja läinud on seegi.
Tuur oli salaunistus
Eriti Saaremaa ja Viljandi plaadipoodides on "Lootuste linnutee" muutunud juba harulduseks. Pärnu Port Arturi plaadipood jagab enim müüdud solistidele oma kuldplaati – Laur
Teär on viimasel ajal mitu korda auhinnatute seas olnud. YouTube’is on aga tõeliseks hitiks saanud lugu vaadatud juba peaaegu 300 000 korda. Suve hakul ilmus ka teine plaat "Koos me suudame" ja sellegi tiraaž– 4000 – hakkab juba otsa saama.
Kui "Lootuste linnutee" oli üles ehitatud põhimõtteliselt ühele (kuid see-eest ülituntud) loole, siis teisest räägib Laur Teäri plaadimänedžer Aarne Valmis, et tegu on juba tõelise kvaliteetmuusikaga: midagi Tom Jonesilt, midagi Joe Cockerilt. Viimase häält meenutab Lauri eriline käre tämber ka kõige rohkem.
Tänavu täitus ka üks juubilari salaunistusi: lõpuks ometi pääses ta suurtele lavadele. Peaasjalikult laululavadele. Toimus selle suve pikim tuur, nii pikka polnud kellelgi. 25 kontserti, astuti üles kolmekesi – Lauri avastaja, mänedžeri ja ühemehelise saatepundi Meelis Laido kõrval astus üles ka Lauri nooruke õetütar Triin. Laululavad päris täis küll kunagi ei saanud, aga üle 200 kuulaja oli seal alati. Lisaloodki olid igal pool. "Kolmes kohas tõusis rahvas isegi püsti," mäletab Meelis Laido hardunult. "Päris äge tunne on, kui Märjamaa lauluväljakul mitusada inimest sinu auks püsti tõuseb."
Samas mängitakse just sellele lainele krutitud Elmari raadios Laur Teäri muusikat üliharva. "Juhtus olema tuttav inimene Elmari külalissaatejuhiks ja siis selguski, et esitaja on sootuks keelatud – selle piirini, et mainida ei tohi isegi laulja nime. Kellele me nüüd kannale oleme astunud?" küsib Laur Teäri paariline suurte silmadega.
Hingelt maamees
Ometi tuli üleöö lihtsama rahva iidoliks saanud Teär muusikasse täiesti lihvimata teemandina, mille Meelis Laido pooljuhuslikult Saaremaalt üles korjas. Lihtsaks maameheks on ta jäänud tänaseni ja tema fännid on rõõmsad, et see nii on jäänudki.
Reede õhtul pakib ihult ja hingelt Saaremaa mees, nüüd aga pealinna külje alla kolinud Teär juba asju, et kodusaarele sünnipäevale sõita. Ta on rohkem elevil kui tavaliselt ja juttki katkeb ainult hingamise ajaks, kuigi teadjate jutu järgi piirduvat ta tavaliselt vaid ühesõnaliste vastustega. Ja saare keelgi soravalt suus. Juubeli puhul tuleb Kihelkonna kultuurimajas kontsert ja sealt 100 meetri kaugusel Teäride kodutalus tõmmatakse ka laud pikaks.
"On, jah, laupäeval väike jama. Panevad püünele laulma ja pärast laua taha istuma," seletab muusik. Lavaga on tal aga siiamaani oma suhe. "Olen kuulnud, et kõik esinejad vaevlevad ühtemoodi: viis minutit enne lavale minekut ei tea kohe, mida elust annaks, et sinna minema ei peaks. Aga kui paar esimest lugu juba möödas, hääl soe, vaatad, et lava polegi kõige hullem koht. Peaasi, et rahu ja hääl säiliks. Ainult kui häälel on paari esimese loo järel mingi jama sees, siis on kuri karjas – järsku ei lähegi enam paremaks. Olen kuulnud, et kõigil on nii," teab Teär.
Veidi tõstab ta saladuskatet ka sünnipäevapeolt. "Õed lubasid kambakesi, et teevad mulle sünnipäevalaua välja. Siis on asi juba ette hästi välja kukkunud. Mis nemad mulle ikka kinkida oskavad! Käekell mul juba on. Äratuskella eest on mul alati kukk olnud. Mis mul ikka vaja on. See laud oli priima mõte!"
Ainus mure oli see, et keda pidusse kutsuda. "Juba oma suguvõsa on nii suur, et mõni ei tule enam meeldegi. Lõin käega, et mitte liigset pahandust tekitada: tulgu kõik, kes tahavad. Võtku viis euri ka kaasa ja kuulaku kontsert ära. Selle raha annan pärast kultuurimajale – ehk saavad vähekese oma akustikat köpitseda," ütleb Teär ehtsaarlasliku aktsendiga.
