Täna kargas lõpuks mul hing täis ja ütlesin mehele, et mis ta passib, koligugi venna koju elama, seal naine hädas nagu mustlane mädas.
Vend on jälle «ära», nagunii joob kusagil ja siis minu mees käib sinna nende poole. Vennanaine autoga ise ei sõida, nu ja siis ongi häda majas, ei pääse poodi ega lapsega arsti juurde. Aga meie pole ka mingisugused orjad, mis maksab bensiin ja seda raha me enam kunagi ei näe. Mees mulle ei räägi, aga nagunii ostab ta sinna toidu kaasa ja mis see veel maksab.
Lõpuks ujub vend jälle välja, on siis mõnda aega kaine, aga ei tule talle pähegi võlg venna ees ära klaarida. Pealekauba veel suurustab, et rahas pole mingi küsimus. Seda on vastik vaadata, kuidas siis kulutatakse nii et vähe pole. Kes minu käest küsib, kuidas mina elan ja hakkama saan, mitte keegi mitte kunagi. Lapsed ja loomad, kõik on minu peal.
Stella:
Ligimest tuleb aidata, kuid lõpmatuseni ei saa see kesta. Ei saa lõputult aidata inimesi, teha nende eest seda, mida nad võiksid või peaksid ise tegema. Olgu see siis lihane vend ja tema vennanaine. Kõige paremini saab aidata ise ennast, seega peaks vennanaine esimese asjana hoolitsema selle eest, et ta pääseks vajadusel liikuma ka siis, kui meest parajasti kodus pole. Kui rahas pole küsimus, siis on ju vaid pealehakkamises asi, et senist elu korrastada ning vähem koormata mehevenda. Siiski on see kahe venna omavaheline jutt, naine on kõrval vaid nõuandva häälega.
