Surfaritele on saabumas aasta parim aeg. "Igatsetud aeg, kui kogu surfi kogukond tagajalgadele tõuseb, saabubki septembriga ja kestab oktoobri lõpuni. Mullu isegi novembrini," teab Eesti Purjelaualiidu juhatuse liige ja kahe alakomisjoni juht Ain Härmson.
Pealinna ümber on lauaga sõitjaid või lohega hõljujaid tuhatkond. Kui puhumas on soodus läänetuul, mis mere korralikult lainesse rullib, koguneb Vääna randa (kus otsitakse teravamat lainet) või Pirita rannahoone ja Miiduranna vahele kokku oma pool tuhat purje, mis tekitavad vaba veeruudu jahil paraja rüseluse. Neil hetkedel on merel tõsiselt kitsas.
Tüüpiline surfar näpistab ka tööajast tunnikese, et tuttav tunne kontidesse poeks. Aga tööpäeva lõppedes ja sobiva tuule puhul tõttavad merele kõik, kellel võimalik. Merele jäädakse, kuni pime käes.
Riigi üks paremaid freestyler-eid Ain Härmson (34) on surfamas käinud 12 aastat. "Igatsetud aeg, kui kogu surfi kogukond tagajalgadele tõuseb, saabubki septembriga. Ja kestab oktoobri lõpuni. Mullu isegi novembrini," teab Eesti Purjelaualiidu juhatuse liige ja kahe alakomisjoni juht Ain Härmson. "Siis hakkab Taani kohalt üle Lõuna-Rootsi tulema lõputu voog tsükloneid. Meile jõudes ei ole neil enam tormi rammu, aga tuul on muutunud mõnusalt tugevaks. Nagu ka vesi, mis on ikka veel parajalt soe. Siis on aeg, kus telefoni tulevad ärevad ja igatsevad kõned – needki annavad märku, et õige aeg on käes."
Tähtsaim on ajastus
Mis tähendab surfari meelest mõnus tuul? "Surfata kannatab veel tuulekiirusega 30 meetrit sekundis. Mis üle selle, lööb purje ilmselt ribadeks või ei jõua füüsiliselt sõiduriista enam püsti hoida," räägib Ain, kes on kaaslasi surmasuust päästnud ja näinud ka ise elu silme eest läbi voolavat.
Purjelaudurid ei tee vahet, kas nad sõidavad laua või lohega. "Tuult kasutavad mõlemad, järelikult on ka ühe jumala lapsed. Pattu ei tehta isegi siis, kui vanale armastusele selg pööratakse (ja üsna sageli): mõni kolib iga aasta järel lohelt lauale ja vastupidi."
Kel vähegi tahtmist ka sportlikku tulemust taga ajada, seisab saatanliku küsimuse ees: kas on ka tööst või õpingutest vabal hetkel leida seda õiget tuult? "Eestis on surfiaega ju nii palju," ei tee see küsimus Ain Härmsonit siiski murelikuks. "Aprillist, kui jää juba minemas, novembrini välja, kui jää tulemas. Meil on sobivat randa, kus saab sõita suvalise tuulesuunaga nii palju, et keegi ei jõua seda üle mõõta. Igal juhul palju-palju rohkem kui naaberriikides."
Kui Ain Härmson veel ei surfanud, piirdus ka tema suvi konkreetsete kuudega – juuni, juuli ja augustiga. "Nüüd on suvi omandanud hoopis teise mõõtme – veninud poole aastani või veel kauemaks. Veetemperatuur polegi ju väga oluline – ka südatalvel, kui veesooja vaid paar kraadi, kannataks sõita küll. Sandiks läheb lugu siis, kui õhk langeb alla viie plusskraadi – üritame ju sõita kinnastega, millel peopesasid pole. Pluss seitse kraadi on aga juba pidu."
Surfamisest saab ka ringisattunu perekonnaliikmetele kiiresti elustiil. "Ringist väljas olevatel inimestel on teinekord küll raske aru saada, miks meiesugustega on raske näiteks kahe nädala pärast üritust kokku leppida. Sest niisugust varianti polegi, et hea tuule korral toimuks mingi muu üritus kui surf."
