Saksamaa konstitutsioonikohtu oodatud ja paljukardetud otsus andis ESMile esimesel pilgul küll rohelise tule, kuid nõuab Saksamaale hulka eritingimusi.
Nende seadmine peegeldavat praegust poliit- ja majandusreaalsust, nagu kommenteeris asja Euroopa Parlamendi saadik Kristiina Ojuland. Ehk siis – jõukas Saksamaa saab Euroopa majandusmootori ja suurima rahakoti omanikuna eritingimusi nõuda, Eesti aga mitte. Nii olemegi olukorras, kus Saksamaa tahab kindlust, et nende osalus ESMis piirduks 190 miljardi euroga, ning nõutakse oma parlamendile õigust olla asjade käigust ESMis informeeritud. Meie aga peame küsima seepeale – kuna Eestil selliseid meie kodanike huve kaitsvaid piiranguid pole –, kas meilt nõutava raha hulk võib seetõttu suureneda, kui aukude lappimise rahavajadus osutub suuremaks, kui Saksamaa on valmis selleks panustama. Eestilt, tuletame meelde, saab kiirkorras raha ESMi võtta ka meie seljataga põhiseaduse piiril balansseerides.
Väikeriikide saatus on olla suurematele allaheitlik, mis paljudele meist võib paista ka hoolimatusena oma kodanike heaolu suhtes. Retoorika, mis seab suure liidu huvid ülimaks Eesti huvide ees, on meile tuttav juba eelmise liidu aegadest. Fakt on ka see, et meil pole olnud ESMi puudutava kohta asjalikke selgitusi, küll aga otsustajate ülbitsemist, siltide kleepimist ja teisitimõtlejate halvustamist, kui isegi Ojuland võimuparteilasena ütleb, et selliseid otsuseid tuleb kodanikele inimkeeles selgitada.
Õhtuleht taunib Kadrioru käitumist ESMi diskussiooni vältimisel. ESMi selgitamise asemel või uue 40 kirja autoritega suhtlema laskumise asemel mõnitab president Ilves ajaviiteks Venemaa presidenti tema sportlike harrastuste eest moel, mida kaine mõistus tõrgub uskumast.
Et rahaasjadega läheb eurotsoonis selguse asemel hoopis järjest segasemaks, on näha kreeklaste uuest plaanist hakata kokku arvama Saksamaa põhjustatud sõjakahjusid ega välista Saksamaale arve esitamist. Seega oma huvisid on valmis kaitsma nii Saksamaa kui ka Kreeka. Aga Eesti?
