Nii ütleb minu elukaaslane. Täpselt iga kord, kui ma rahast temaga juttu teen. Talle ei meeldi rahast rääkida, kuigi tean, et mees teenib minust mitu korda rohkem. Ka mulle ei meeldi rahast rääkida, kuid ma pea seda tegema. Kuidagi iseenesest on läinud nii, et mina maksan korteri eest, ostan söögi, puhastusvahendid, pesen mehe pesu. Mehe ainsaks kuluartikliks on auto hooldus ja kütuse ostmine. Mina saan kasutada autot vaid kord nädalas, siis kui tahan oma ema juurde maale sõita, üks ots on vähem kui 10 km. Kusjuures ta peab väga täpset arvestust selle kohta, kui palju on tal minu sõitudeks bensiini kulunud. Kui sõita tahan, pean meest pikalt paluma. No ja vahel on juhtunud, et mees on nõus minuga toidupeos käima, kui mul on plaanis suuremaid sisseoste teha. Kauba eest maksan muidugi mina.

Nii on see kestnud ligemale aasta. Ma ei kurda, aga üha süveneb tunne, et mind kasutatakse lihtsalt ära. Mees on mõnus kaaslane, temaga saab koos spordisaateid ja loodusfilme vaadata, ta fännab ka minu valmistatud toitu. Kui see ongi armastus, siis minu jaoks on seda natuke vähe.

Kati

Stella: Millegipärast meenub ennemuistne lugu tõbisest, kes kandis tervet. Te võitegi rabama jääda, ega turjal kükitaja sellest väsi. Ärme rahast räägi? Ja miks mees peakski, kui maksud on makstud ja toit laual. Ainult et tema osalus ühises projektis nimega kooselu on sisuliselt olematu. Te ju suudaksite oma käimisi korraldada ka teisiti kui mehelt autot paludes?! Sõitke siis jalgrattaga või kasutage taksot. Igal juhul tuleks see tunduvalt odavam ja ennast säästvam.

Küsite, et kas see ongi armastus, ja ise ka vastasite endale. Teil ei õnnestu meest muuta, küll aga muuta ennast ja selle kaudu ka oma senist elu.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Liina Metsküla
Telefon 614 4166
Liina.Metskula@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis