See probleem on olnud nüüdseks juba kaks aastat ja seitse kuud. Ma ei tea enam, mida teha. Jutt käib minu poisist. Esimene aasta oli kõik nii ilus jne, teate küll. Kuid siis hakkas asi muutuma talumatuks. Me olime koguaeg ninapidi koos ja siis ma ise taipasin, et peaks pausi tegema. Olin nädal eemal ja siis saime jälle kokku ja nii juhtus pidevalt. Vahel olin kauemgi eemal. Aga ka see ei aidanud.
Põhiline on aga see, et talle on sõbrad tähtsamad ja arvuti on tema nn "ARMUKE". Ma ei sa absoluutselt temaga enam olla, see on kohutav. Ja ma ei suuda kuidagi seda ära lõpetada, ma ei suuda öelda EI. Terve see aeg olen mina käinud tal külas ja igal väikeselgi võimalusel läksin tema juurde, aga tema selle asemel et oleks mulle külla tulnud, läks sõpradega jooma ja pidu panema.
Tal oli minust suva. Kui ma kuhugi temaga koos minna ei tahtnud, siis sain vastuseks, et jää siis koju, mina lähen nagunii. On veel väga palju asju, aga ma ei tea kuidas õigesti sõnastada ja siia kirja panna.
Stella: Mees on oma elu meelepäraselt sisse seadnud. Esikohal on sõbrad ja arvuti, veel mõned tema jaoks olulised asjad ja alles siis tuled sina, naine. Miks peakski ta sinu pärast oma pead valutama või püüdma olla sinu vastu parem? Sest sa tuled nagunii tema juurde, kas või natuke hiljem ja pärast suurematki tema korraldatud sigadust. Mees on mängujuht, tema kehtestab reeglid, tema käes on pall.
Kirjutad, et esimene aasta oli teil ilus, aga ülejäänud aeg, 1,7 aastat? See on koht, kus jääb vaid tõepoolest imestada, kuidas mõnda inimest on väga kannatliku meelega õnnistatud. Tee oma silmad lahti ja näe ka neid asju enda ümber, millest sa nii pikalt oled üritanud mööda vaadata.
