Näib, kui oleksid Eesti poliitikuid tabanud kollektiivne geenimutatsioon ja kõigile neile on naha asemele selga kasvanud teflon. Küll tehakse igasugu pooleldi valgustkartvaid tegusid, jäädakse vahele ja puha, aga külge ei jää mitte midagi.
Näiteks seesama Michali juhtum. Peaminister ütleb, et usaldab oma justiitsministrit, aga Meikarit pole tema kunagi usaldanud. Jättes kõrvale selle, kuidas sai Meikar erakonna esimehe usalduseta kandideerida riigikogusse ja töötada erakonna välissekretärina, tekitab küsimusi süü ja vastutuse totaalne segiajamine. Isegi kui Michal pole veel kohtus süüdi tunnistatud, on loomulik, et ühel ministril ei sobi pidada ametit, olles ametlikult kahtlustatavaks tunnistatud.
Tefloniteema jätkuks: rääkigu Michal ja Lillo mida tahes, ilmselgelt on nad suutnud avalikkuse silmis Reformierakonna autoriteeti oluliselt alla kiskuda. Pealtnäha ju polegi midagi juhtunud, erakondade populaarsusnäitajad on suures plaanis samad mis enne nn Silvergate’i. Suurenenud on küll nende hulk, kes ei valiks üldse mitte kedagi.
Siit küsimus – miks peaksid siis Reformierakonna tipud üldse muretsema? Toetus erakonnale ei vähene, valimised on alles kaugel.
Võtame või Edgar Savisaare sündroomi. Kui palju on teda meedia nüpeldanud, ja kahtlemata ka asja eest. Aga mis on tulemus? Kas ta on pidanud häbiga poliitikast lahkuma, saba jalge vahel? Ei ole seda suutnud ka selgelt Eesti-vastased hoiakud pronksiöö ajal ja Vene julgeolekuga seotud tegelastelt raha küsimine.
Ja kipuvadki käed jõuetult rüppe langema: muidu maailmavaatelisel alusel väljapoole mingitki diskussiooni etendavad erakonnad on muudes neid puudutavates küsimustes vaikival üksmeelel. Ringkaitse toimib suurepäraselt.
