"Õnnitlen! Te saite olümpialt kaks medalit? Me ei saanud sealtki midagi," kõnetas kohalik korvpallihuviline Tel Avivi hotellis pärast Iisraeli ja Eesti korvpallimängu Maarjamaa ajakirjanikke. Tunnike varem oli Eesti koondis vakatanud kohaliku publiku, võites lisaajal 88:86.
Metsiku emotsioonisüsti andis kolm sekundit enne normaalaja lõppu Gert Dorbek, kelle kolmene seadis esmakordselt pärast seisu 0:0 viigi jalule – 75:75. Terve lisaaeg mängiti viie veaga välja langenud Kristjan Kanguri, Janar Taltsi ja Gregor Arbetita, aga platsil viibinud viisik tegi filigraanse töö.
"Meie riigil pole aega mõelda spordile, vaid sõjale Iraaniga," torises eelpool mainitud mees.
Õhtuleht hindab laupäevase mängu kogu taustsüsteemi arvestades taasiseseisvumisaja viie vingeima hulka.
Toome mängude TOP 5 välja ajalises järjekorras.
22. juuni 1993, Berliin, Saksamaa – Eesti 103:113 EM-finaalturniiri avamäng. Saksamaa südames. Ning tuleb üks värske riik Eesti ja laob võõrustajate korvi palle täis, teise poolaja tabavusprotsent on müstiline 80. Sakslased tulevad hiljem Euroopa meistriks. Aivar Kuusmaa kogus 30, Sergei Babenko ja Rauno Pehka 23, Andrus Nagel 18 punkti. TOPi kandideerivad kõik finaalturniiri võidumängud. Käsi kullas-tagumik mullas mängus alistati Belgia 79:78 tänu Margus Metstaki viimase sekundi korvile, Türgist saadi jagu 77:74 ning Bosniast 99:91 (Kuusmaa 40). Eesti lõpetas turniiri 6. kohaga.
9. november 1994, Tallinn, Eesti – Leedu 65:67 Mäng, mis tõi kaotuse, aga püsib Kalevi spordihalli täitnud korvpallisõpradel meeles. Võimas Leedu, kus kohal peaaegu kõik olümpiamedalimehed eesotsas Arvydas Sabonise ja Rimas Kurtinaitisega (puudus vaid Šarunas Marciulionis), oli pool mänguajast püstihädas ega osanud midagi peale hakata. Minut enne poolaja lõppu juhtis Eesti 32:13! Vaheajaks vähenes vahe 32:20-le ja leedulased said teiseks poolajaks usu tagasi. Ometi jätkus punkt-punkti heitlus lõpuvileni. Gert Kullamäe ja Rauno Pehka viskasid kahe peale Eesti 65 punktist 52 (vastavalt 32 ja 20).
26. veebruar 2000, Usti nad Labem, Tšehhimaa – Eesti 76:92 Tšehhis saadud võiduga astus Eesti suure sammu 2001. aasta EMi finaalturniirile pääsemise poole. Seegi võit saadi suures osas tänu meie snaiprite heale viskepäevale. Võõrsil on alati raskem, aga pool aastat varem EM-finaalturniiril 12 parema sekka jõudnud tšehhide vastu mängis Eesti nagu kodus. Gert Kullamäe kogus 29 ja Aivar Kuusmaa 26 punkti, kahe peale tabati 15 kaugviskest 10. Ja terve koondis 31 vabaviskest 30! Sama tähtis ja emotsionaalne oli aasta hiljem kodus, valikturniiri viimases voorus tšehhide üle saadud 96:85 võit, mis vormistas finaalturniiri pileti.
28. november 2001, Tallinn, Eesti – Prantsusmaa 63:59 Vastavatud Rocca al Mare suurhalli leidis tee 7000 korvpallisõpra, Eesti kohtus aasta varem olümpiamängudel hõbemedali võitnud prantslastega. Seda võitu ei võetud enam visete, vaid kõva kaitsetöö abil. Platsi mõlemas otsas säras Martin Müürsepp, kes kindlustas korvialuse ja tõi ise 24 punkti. Pärast selgus, et Mürka mängis korraliku palavikuga! Samas tsüklis võeti veel võõrsil lisaajal magus 95:93 võit Läti üle, aga tabeli seisukohalt tollel mängul enam kaalu polnud, sest võimalus finaalturniirile pääseda oli varem kadunud.
18. august 2012, Rishon Le Zion, Iisrael – Eesti la 86:88 Eesti jäi esimesel poolajal 17punktilisse kaotusseisu, aga ei kaotanud usku, vaid hakkas sammhaaval mängu tagasi rühkima. Ning seda kõike vaatamata asjaolule, et mängiti kuumal lõunamaal ning vastase põhitegijad kuuluvad NBAsse või Euroliiga tippsatsi Tel Avivi Maccabisse. Võidutahet jagus eestlastel rohkem, tegemist on praeguse põlvkonna esimese päris kõva võiduga. "Ma olen kogu aeg rääkinud, et eestlased võivad mängida küll. Pane Ohayoni, Eliyahu ja Pnini asemel Sokule, Dorbekule ja Arbetile kivikõvad ameeriklased, kellest igaühe palk on kümme Kalev/Cramo eelarvet, ümber, ja ka Kalev mängiks hoopis teist mängu," seletas koondise abitreener Andres Sõber.
"Õiged mehed jäid lõpus väljakule!"
Koos lisaajaga rassisid Iisraeli – Eesti mängu viimasel seitsmel minutil platsil Tanel ja Sten-Timmu Sokk, Gert Dorbek, Siim-Sander Vene ja Reinar Hallik. Ning nad pöörasid 65:73 kaotusseisu 88:86 võiduks.
"Õiged mehed jäid lõpus väljakule," teatas kapten Kristjan Kangur asjalikult. Nii tema kui samuti viie veaga välja kukkunud Janar Talts ja Gregor Arbet hõiskasid lõpus mänginud koosseisu hinnates vaid: "Vägev! Vägev! Vägev!"
"Jumal tänatud, et sisse läks!" tänas Dorbek lisaajale viinud kolmese eest kõrgemaid jõude. "Hea, et ma ei pidanud selle viske eel mõtlema. Aega oli kolm sekundit, mina täiesti vaba. Ainult viska! Õnne peab ka olema."
"Kindlasti elu parim võit!" naeratas Hallik, kes oli lõpuks päris läbi. "Üritasin lauapalle võtta, kaitses mitte rumalusi teha ja rünnakul mitte jalgu jääda."
"Tegelikult polnud üldse hullu. Üllatas see, et olime vastastest tiba värskemad," lausus Tanel Sokk.
Tema vend Timmu hoiatas, et endiselt ei tohi hakata vastaseid lahterdama. "Meile on raske vastane ka Island. Me ei saa jääda loorberitele puhkama."
Peatreener Tiit Sokk tõstis esile kõiki: "On positiivne, et tegime väljaspool Eestit esimese tõeliselt hea mängu! Aga meil on praegu ka väga head mehed, kellega mängida. Kogu tiim töötab hästi, iga pisike lüli on väga tähtis. Pingi osa polnud täna väike nii ergutamise kui ka resultaadi mõttes."
