NATO liikmesriigina on meie julgeolek tagatud, kuid mitte iseenesestmõistetav. Määramatus, mis seondub arengutega Lähis-Idas, maailma jõutasakaalu võimalike muutumistega või Venemaa kasvava sõjalise kohaloleku ja agressiivsema retoorikaga, esitab Eesti julgeolekule väljakutseid, millele tuleb reageerida.
Meie lähtepositsioon neile väljakutsetele vastu seismiseks on hea: Eesti võtab riigikaitse rahastamist tõsiselt, meie kaitsevõime areneb ja mis kõige olulisem: me pole maailmas üksi. Samas on selge, et meid kaitstakse vaid siis, kui oleme valmis ka ise end ja oma liitlasi kaitsma. See eeldab reaalset kaitsevõimet ja suutlikkust seista vastu ohtudele, mis võivad ilmneda kaugel – näiteks Afganistanis, kus meie sõdurid kaitsevad NATO ja seeläbi ka Eesti julgeolekut – või ka lähedal, NATO enda territooriumil.
Loeb see, mis on olemas
Eesti kaitsevõime ülesehitamisel on seetõttu võtmetähtsusega saavutada kiire ja reaalne suutlikkus erinevat tüüpi ohusituatsioonidele reageerida. Loeb see, mis on meil olemas, mitte see, mida keegi suudab välja mõelda või millest unistada. Isegi kui unistajaks on oma ala parim teoreetik.
Pärast veidi enam kui sadat päeva kaitseministrina on mul heameel tõdeda, et meie riigi sõjaline võime kasvab ja seda iga päevaga. Sel aastal investeerime oma kaitsesse rohkem kui mullu, järgmiselgi aastal on tänu majanduse kasvule meie kaitsesse panustatavad summad suuremad kui tänavu. See on oluline ja NATO Euroopa riikide seas kahjuks sugugi mitte laialt levinud eelis. Me oleme hankinud täiendavat relvastust ja varustust, kutsunud varasemast rohkem noormehi ajateenistusse ja korraldanud enam reservõppekogunemisi. Valminud on Ämari lennubaas, Eestis viiakse läbi aina olulisemaid rahvusvahelisi sõjalisi õppusi ja lähiaastail kindlustame kõigile ajateenijatele väärikad elamistingimused.
Kuna kaitsevaldkonna otsustel on pikaajaline mõju, peame suutma ka tulevikku vaadata, sest iga investeeritud euro peab tootma jätkusuutlikkust. Lihtsamalt öeldes: kui kulutame oma raha mõnele relvasüsteemile, peame olema kindlad, et suudame seda ka tulevikus üleval pidada, et meil on raha rajamaks sellele relvasüsteemile tarvilikke hooneid ning võimalust palgata ja koolitada seda relvasüsteemi tundvaid eksperte.
Oleme parajasti ette valmistamas uut riigikaitse arengukava, mis kirjeldab, millist kaitseväge me järgmisel kümnel aastal oma vajadusi ja võimalusi arvestades arendame. Vajadusi me teame, võimalusi peame aga hindama konservatiivselt: võrreldes neli aastat tagasi heaks kiidetud arengukavaga on meil majanduskriisi tulemina raha enam kui kolmandiku võrra vähem, kui toona eeldasime ja selle valguses peame tegema otsuseid. Need peavad olema kaalutletud ning tehtud emotsioonideta: kuritegelik oleks investeerida kaitse-eelarvet projektidesse, millel puudub jätkusuutlikkus. Mis reaalset ja vajadusel kasutatavat võimet ei tooda, on raiskamine.
Otsused vastavalt võimalustele
Ei saa leppida sellega, et tänase rahuaegse kaitseväe koosseisus on umbes 30% ametikohtadest täitmata, ega näiteks sellega, et meie mereväe mitmed laevad seisavad – nagu ajakirjanduseski on kirjutatud – kasutult kai ääres. Üldistades: meil pole vähimatki kasu üksustest, mille reservkoosseisu pole õppuste käigus testitud või millel puudub vajalik varustus. Seetõttu on meie esimene prioriteet tagada praegu eksisteerivate võimete reaalne mehitatus ja varustatus ning kui tarvis, tuleb selle eesmärgi täitmiseks lõpetada vähem vajalikud või perspektiivitud projektid. Testimaks meie esmaste enesekaitsejõudude võimeid ja varustatust, plaanime 2015. aastaks suurt, üle 10 000 mehe hõlmavat õppust, mille sarnast pole taasiseseisvunud Eestis veel olnud.
Seejärel saame otsustada, kas suudame ülejäänud eelarvega toota midagi uut, kuid siingi on juhtmõtteks reaalsus ehk investeeringu eelduseks on kindel teadmine, et jaksame uusi võimeid ka mehitada, varustada ning seda mitte ainult ühel aastal, vaid kogu aeg.
Esmalt palgaküsimus
Juba nüüd teame, et tulenevalt palgasituatsiooni keerukusest pole kaadrikaitseväelaste arv viimasel ajal suurenenud. Palgaküsimuse lahendame järgmisel aastal, hoidmaks kõige põhilisemat – meie inimvara. Et kindlustada kaitseväe arenemisvõime, peame samas jälgima, et nn jooksvad kulutused – palgad, kütus ja muu – ei võtaks kogu eelarvet, vaid et meil jääks vähemalt kolmandik kaitsekuludest investeeringuteks. See seab omad piirangud kaadrikaitseväelaste arvule: inimväärika palga maksmiseks suudame me kaitseväes hoida vaid teatud arvu kaadrikaitseväelasi. Juba praegu teame, et kaitseväe staapidesse võrreldes tänasega reaalseid inimesi rohkem ei tule, vastasel juhul kannataksid muud võimed. Saavutamaks praeguse inimeste arvuga suuremat efektiivsust, peab riigikaitse arengukava selgitama, milliseid bürokraatlikke funktsioone saame täita nüüdsest tõhusamalt ning millised staabid tuleb selle huvides ühendada.
Meie kaitsevõime kasvab ja jätkab kasvamist. Tänases seisus, kus valitsuskoalitsioon on selgelt lubanud jätkata kaitsekulude hoidmist tasemel 2% SKTst, saab meie kaitsevõime suurenemist väärata vaid emotsioonidele allumine ja nende survel rumalate otsuste tegemine, mis käristavad meie kaitse-eelarve lõhki nii, et reaalse vajaduse korral pole meil ambitsioonikate plaanide kõrval midagi käegakatsutavat.
