"Kui tõmmata paralleeli Hamleti rolliga, mida Juhan mängis, siis ka tema ei tahtnud karjääri teha. Jah, ta oli rahva poolt armastatud, aga mida rohkem teda armastati, seda õnnetum ta sisimas oli," meenutab ajakirjanik, kirjanik ja tõlkija Jelena Skulskaja oma sõpra – luuletajat ja näitlejat Juhan Viidingut.
Mitukümmend aastat tagasi, kui Juhan Viiding veel elas, sai Jelena Skulskaja tema sõbrana loa hakata poeedi luulet vene keelde tõlkima. Kuid Viidingu 50 luuletust ilmusid venekeelse raamatuna alles eelmisel aastal. "Selle väljaandmise poolt andsid allkirja 44 eesti kirjanikku, samuti luuletaja lesk Riina Viiding. Muidugi, 50 luuletust ei ole palju, aga nende tõlkimine võttis mul ikkagi aega kolmkümmend aastat," naeratab Jelena.
"Tõeline kunstnik ei saagi olla õnnelik."
Vahel, kui Jelena Juhan Viidingule tema eluajal tõlkeid näitas, läksid nad isegi tülli. "Mina olin veendunud, et kõigepealt peab tõlge olema venekeelne luuletus, mitte sõnasõnaliselt täpne tõlge. Samas ütles Juhan vahel mõnd oma luuletuse tõlget kuulates: "Oh, mulle väga meeldib see luuletus, kes selle kirjutas?" Kuigi ta väga hästi teadis, et see on tema oma." Viiding viitas Jelena kinnitusel sellele, et tõlkes oli esialgsest luuletusest saanud justkui teise inimese teos. "Selles peitub mingi väga peen kompromiss – mida autor ise oma luuletuses näha tahab, kui see teise keelde ümber on pandud."
Jelena Skulskaja ütleb oma lahkunud sõbra kohta filosoofiliselt, et ehkki inimene võib olla eluajal kuulus näitleja ja paljude raamatute autor, võib ta ikkagi olla väga õnnetu. "Juhan Viiding on eesti kultuurile sama, mis Vladimir Võssotski või Sergei Dovlatov vene kultuurile. Tõeline kunstnik ei saagi olla õnnelik, ükskõik milliste autasude või tiitlitega teda pärjatakse! Tema sisemiselt õnnetu olek klapib kokku tema andega näidelda või kirjutada. Kui tõmmata paralleeli Hamleti rolliga, mida ta mängis, siis ka Juhan ei tahtnud karjääri teha. Jah, ta oli rahva poolt armastatud, aga mida rohkem teda armastati, seda õnnetum ta sisimas oli."
Kirjanik Skulskaja lausub mõtlikult, et sisemise õnnetunde puudumine, ilma milleta inimene lihtsalt ära sureb, Viidingule lõppkokkuvõttes saatuslikuks saigi. "Juhan elas natuke vales ajas. Kas liiga hilja või siis liiga vara. Tal on üks luuletus, kus ta ütleb: "Mina olen Eestis esimest korda. Ma olen siin 1948. aastast. Igal hommikul avan silmad ja ma võin öelda: milline imeline maa!" Mina väga tahaks, et ta oli siin küll esimest korda, aga et see ei jääks tal viimaseks korraks Eestisse sündida," lisab Jelena budistliku filosoofia vaimus.
Nüüd tuleb kirjanik Sergei Dovlatovi päevade raames välja Juhan Viidingu loomingul põhinev kakskeelne luulelavastus. Paradoksaalsel kombel toovad valimiku Eesti XX sajandi suure poeedi Juhan Viidingu luulest kakskeelse lavastusena välja just kaks Eestis elavat venelannat – kirjanik Jelena Skulskaja ja lavastaja Tatjana Kosmõnina.
Luulet on raske lavastada
"Mängime seda tükki kirjanike liidu saalis, kus Juhan oma eluajal palju käis. Saalis, kus teda vahetevahel solvatud on ja kus ta vahel ka õnnelik oli. Teeme kahes keeles ja arvestame luuletaja nägemusega, et tema luulet tohivad lugeda ainult mehed – see on ju mehe kirjutatud luule. Eesti keeles loevad luuletusi Viljandi kultuuriakadeemia tudengid Jaanus Tepomees ja Hendrik Vissel ning noor näitleja Veljo Reinik. Vene keeles loevad – sest mina kui tõlkija olen naine, nii et see on lubatud – kaks näitlejannat: Marina Malova ja Jekaterina Novosjolova."
Lavastaja Tatjana Kosmõnina sõnul on luulelavastused lavastajatele suur peavalu, sest üldise arvamuse järgi on luulet kas väga raske või peaaegu võimatu lavale panna. "Eksisteerib arusaam, et lavalt luulet kuulates inimene ei saa aru, millest luuletus kõneleb. Ta ei hooma luuletuse sees peituvat lugu. Arutasime seda probleemi Jelenaga ja ta selgitas, et see arusaamine ei ole nii oluline, kui inimesed tavaliselt mõtlevad. Luuletuse sügava sisu mõistmiseks ei pea olema mingisugust haridustaset, ka väga lihtsakoeline meel võib seda hoomata. Ta ehk küll ei oskaks selle sisu veenvalt ümber jutustada, aga siiski tunnetab oma südames, millest poeet kõneleb."
"Näitame venelastele, kes Viiding oli"
Lavastaja võttis selle mõttetera oma lavastuse läbivaks mõtteks. "Olgu peale, et nad ei saa kõigest aru. Las nad tunnevad midagi, sest midagi nad ju peavad tundma. Las nad naeravad, las miski häirib neid, võib-olla tekib neil soov saalist lahkuda – kui nende pead ka ei tööta kogu aeg kaasa, las töötavad südamed!"
Tatjana Kosmõnina sõnul teavad Eestis elavad venelased küll Viidingu nimelist luuletajat ja oskavad foto järgi nimetada, kellega on tegu, kuid tema loomingut väga hästi ei tunta. "See võiks olla ka lavastuse üheks missiooniks – näidata venelastele, kes Viiding oli."
Dovlatovi päevad on Tallinnas 24. ja 25. augustil.
Kuidas tuli tõlkeaps
Viidingu luulelavastusel on tegijate kinnitusel kaks telgluuletust, kui nii võib öelda: üks on "Suveteater" ja teine "Näidend". Esimese luuletuse tõlkega leidis aset omamoodi fantastiline sündmus – Jelena Skulskaja oli teinud tõlkides kogemata vea. Luuletuses on nimelt rida "mees teenib päevas 15 rubli", kuid Jelena oli selle vene keelde automaatselt tõlkinud "raiskab". Tõlke erinevust originaalist pani lavastuse seltskond tähele alles proovis.
Jelena kinnitab naerdes, et tegelikult võinuks tõlkeviga tema poolest niimoodi jäädagi, sest kahe rahvuse temperamendi erinevuste koha pealt oleks just selline tõlge ülimalt täpne. "Kui juba leidub ikka selline mees, kel akna taga ripub vobla, siis slaavi temperamendi järgi on ta just selline, kes 15 rubla päevas ilma kahetsemata laiaks lööb," muigab Jelena.
