Kõikjale pargitud ketistatud jalgrattad ei üllata enam kedagi. Kuid Õhtulehe eksperiment tõestab, et enamikku möödakäijaid ei morjenda samamoodi ka suure ketilõikuriga varas, kes sõiduvahendiga ülbelt minema kihutab.
Varast ei peata lukk, teab politsei ja on inimesi hoiatanud. Ka ülikvaliteetsete lukkude kasutamine ei päästa rattaomanikku sihikindla varga eest. Õhtuleht võttis eksperimendi tarvis kaasa üle poole meetri pikkused ketitangid, millega ehituspoes ka kõige paksemat ketti lõigatakse. Kindlam kui lukk oleks see, et varguse pealtnägijad lärmi lööksid. Aga ei. Inimesi ei häirinud üldse, et hiiglaslike tangidega varustatud inimene jalgratta kallal nokitseb.
Varast möödakäijad ei hirmuta
Tallinna südalinnas asuva kaubamaja ette pargitud jalgratas, mida valvab kaamerasilm ja millest läheb kogu aeg mööda kümneid jalakäijaid, tundub olevat kindlalt kaitstud. Ratta omanik on valinud parkimiseks peatumist keelava märgi ning selle külge oma sõiduvahendi tugeva keti ja tabalukuga kinni pannud.
Täiesti tavaline jalgratas, ei ühtki eritunnust, ei midagi silmatorkavat.
Üle tee astudes hoiame tange õlal ning loodame, et juba see äratab tähelepanu. Tulutu lootus.
Pärast mõningast pusimist, mis on tingitud meie varasemate kogemuste puudumisest, saame ketist jagu ja üks meist hüppab ratta selga. Käe otsas ripuvad tangid edasi, aga see äratab sama vähe tähelepanu kui kõlinal tükkideks lennanud kett.
Järgmine eksperimendipaik on Musumäe juures. Üks meist jääb seniks ülevalt vaatama, kuidas kolleeg ratta pargib. Laseme sellel natukene seista ja fotograafil koht sisse võtta.
Aeg kulub, Musumäel seisnu julgus kasvab ja ta astub ratta juurde suurte ketitangidega. Näha on, et püüab seda teha tähelepandamatult, ei vaata inimestele kartlikult silma ega piidle jalgratast.
Viru tänaval taksojuhtide ette pargitud Classicu varastamine ei tundu just kõige taibukam tegu. Inimesed jalutavad ning vargusele on potentsiaalseid tunnistajaid saja ringis.
Klõks! kõlab läbilõigatud keti purunemisheli.
"Varas" tõmbas ühe liigutusega keti ära, pistis seekord tükid taskusse ja lükkas jalgratta rahus minema. Läinud ta oligi. Sekkuda kavatsejaid ei paista kusagilt.
Kõrval seisnud taksojuht ütleb, et talle tundus asi küll kahtlane, aga tangid olid varguseks liiga suured. "Vargad ei kasuta selliseid," ütleb ta. Võib-olla ongi viga liiga võimsas varustuses, aga just sellistega läheksime ratast varastama, kui see meie eriala oleks.
Noored ratturid oleksid vargale rulaga andnud
Tallinna Politseiaia rulapargi ääres seisab ahvatlevalt ketiga lukustatud jalgratas. Noored trikiratturid lihvivad samas kõrval oskusi, kui üks meist, ketitangid käes, agaralt sõiduvahendi kallale asub.
Tulevastele trikivõistluste võitjatele on tangidega võõras alguses lihtsalt veider, kuid kuuldes keti purunemist, hakkavad poisid häälekalt korda majja looma ja kümmekond neist tormab arvatava varga poole. Ei jäänud palju puudu, et oleksime ühelt agaramalt appitõttajalt rulaga serviti saanud.
Kuulnud, et käimas on kaaskodanike valvsust kontrolliv eksperiment, rahunevad nad üsna kiiresti ja manavad näole laia naeratuse. Neile on ratas ja rula midagi enamat kui jalavaeva vähendajad ning just seetõttu torkas neile rattavargus eriliselt silma.
Vargad viivad sadu rattaid
Politsei andmetel on tänavu seitsme kuuga varastatud 414 jalg-
ratast. Kahel eelmisel aastal oli see arv oluliselt suurem. 2010. aastal varastati kaks korda rohkem ehk 837 jalgratast ja eelmisel aastal 626.
