Järvemuusikakontserti tuli mõlemal päeval kuulama üle 2000 inimese, aga istuda ei olnud neil kusagil – kükitasid järve nõlvadel nii kaua, kuni tagumik kange.
Heinamaa parklas sibab, selg kumeras, aga naeruse näoga Õie. Ta tahaks juba kangesti kaugelt merede tagant tulnud tuntud meest näha. Temast kolm korda suurem, Kalevipoja mõõtu lapselaps, ajab vanaema takka: "Meil ei ole aega, meil on seal spetsiaalne istekoht." Kontserdini on jäänud tund, mehel on kokkupandav tool käe otsas. Ka peaaegu kõigil teistel tulijatel on matid, tekid ja toidukorvid kaasas. Nagu oleks tuhanded eestlased korraga Kaali järve äärde piknikule tulnud. Jaan Tätte abikäsi ja kontserdi korraldaja Aarne Valmis ütleb hiljem, et mõlemale Tätte järvekontserdile tuli üle 2000 inimese.
Saare tähtsaima loodusobjekti ääres on istumispaigaks vaid kivid-kännud libedal mullal. Ühe suurema kivi juures vaatab Gerda, kes on Kaali külas sündinud, murelikult ringi. Kui ta väike oli, sõitsid poisid neilt nõlvadelt suuskadega alla, otse põõsastesse, mis nüüd maha on lõigatud. Järve ääres libiseb publik ka täna, kuigi rohkem kogemata kui tahtlikult. Linnulaulu mängitakse maki pealt.
"Tahtsin näha, kas inimesed eluga tagasi pääsevad," naljatab Gerda, miks ta abikaasa Aloga siia tuli. Kurvastades jäi koju tema 90aastane ema, kellele oleks siin ronimine liiga ohtlik olnud.
"Ma ei mäletagi, mis see pabistamine on."
Eespool, päris vee ääres, on Reena perele mati maha laotanud ja teda ei häiri miski. Lummatult vaatab ta ringi: "Sellel paigal on müstiline aura. Jaan Tättest õhkab seda väärtust, mis selle paigaga sobib."
Kümme minutit enne kontserti vaatab õhtu peategelane teisel pool järve publikut rahulikult nagu oma lapsi ja mammasid. "Ma ei mäletagi, mis see pabistamine on," ütleb Tätte, kes täna neli tundi kontserdiks valmistus ja umbes seitse uut lugu mängib. "Ma mõtlen nii, nagu laulaksin kõige parematele sõpradele. Täna on neid sõpru lihtsalt väga palju."
Üks sõpradest, musta kitarriga Raivo Tartust, palub Tättel pillile nimi kirjutada. Autogrammi üle uhke, ütleb ta, et on Tätte suur austaja ja et kitarri enam ei pese.
Kaks tüdrukut lähenevad sellise naeratusega, nagu oleks armsam merelt tagasi ja paluvad lauljaga ühispilti.
Tätte pärast olid Saaremaa praamid sel nädalavahetusel raskemad kui muidu; tema nimel läks Laanekivi Leili juba 12 tundi tagasi saare teises otsas bussi peale, et varem kohal olla; tema pärast hakkas Jaanus pealinnast tulema; tema pärast muretseb S.O.G. turvatöötaja rahvasumma nähes ja ütleb, et on "kõigeks valmis". Peasüüdlane naeratab õndsalt puude õõtsumist vaadates nagu karjapoiss.
Kaali külastuskeskuse hing ja kontserdi korraldaja Alver Sagur kinnitab, et Kaali järve ääres ei ole kunagi ühel ja samal ajal
nii palju inimesi olnud. Isegi
Tõnis Mägi ei toonud viis aastat tagasi nii palju rahvast kokku
kui Tätte üksi oma kitarriga. See on siin 11. kontsert. Seda Saaremaa tähtsaimat loodusobjekti, meteoriidikraatrit, ta rikkuda
ei karda: "Akustiliselt on siin väga hea. Ega rahvas üksteisel kukil ole. Siia ei ole kunagi tulnud selline rahvas, kellega probleeme oleks." RMK ja keskkonnaamet on loa andnud. Publikut valvab 15 turvatöötajat ja üks meedik.
Pilet maksis üle kümne euro. "Ega ma seda raha pärast küll ei tee!" pahvatab Tätte ja naeratab kelmikalt: "Teen seda selleks, et proovida, kas on meeles."
Aga miks peab 2000 inimese ees proovima?
"Kodus ei ole aega jah istuda ja laulda."
Sagur tutvustab laval Tättet. Ja kohe algabki.
Kas kitarr on ikka hääles? "Ma ei ole kindel, see ilmastik on ka selline, et..." pobiseb Tätte ja tõmbab sõrmedega üle keelte. Aga kas hääl on lahti lauldud?
"Ah, mul ei ole laulmisharjumust," ütleb Tätte rahulikult ja astub pika sammuga, justkui märkamata, et teda nimepidi hüütakse ja talle vilistatakse, lavale.
"Nii, kuidas see kõik käis..." ütleb ta mikrofoni. Publik muheleb rahulolevalt – vähemalt on Tätte lõpuks pärast kahte aastat jälle laval. Tema esimene laul ongi nii, nagu ta lubas, omadele: "Tulge, mu sõbrad, laulma me laule, ootama õhtut ja ootama ööd. Ärge kartke, ju hommik on kaugel, hommikul argised mured ja tööd..."
Kuigi enamik rahvast kuulab haudvaikuses ja õõtsub, käsi ümber kallima õla, laulutaktis kaasa, või naerab pisarateni juttude ajal, mida Tätte laulude vahel vestab, on ka neid, kes veedavad õhtu toidutelgi ees, rännumeest nägematagi. "Me ei püsi seal nõlva peal," ütleb Dublinist koju puhkusele tulnud Maarika: "Ajab une peale." Sõbranna ei nõustu temaga: "Mulle meeldib ta ikka. Siia Kaali järvele sobib ta hästi – on süvitsi minev ja mõtlik." Aga selleks ei pea ta sõnul Tättet ja tema kitarri vaatama – eemalt kuuleb teda ka hästi.
Tätte hääl muutub karskes suveõhus käredamaks: "Olin noor poiss, kui laulsin," ütleb kirja- ja laulumees, kellele see on esimene kontsert pärast kahte rändamise aastat. "Nüüd ma olen laulutaat." Ta kiidab publikut, kes üle poolteise tunni vastu on pidanud: "Need naised on eriti targad, kellel kontsakingad on – löövad kontsad mulda ja ei libise vette."
Laulab lihtsalt asjadest, mis lähevad hinge
Pärast mitut lisalugu ja ilutulestikku järve kohal algab öine mägironimine. Järve nõlvad on libedad ja ei ole kusagilt kinni haarata, et end üles vinnata. Moodustatakse inimkette, mõni proovib neljakäpukil üles ronida. Vanemad ohkavad, lapsed kiljuvad.
Ka see ei tuhmista Tätte aupaistet. Need, kes on üles jõudnud, jalutavad õndsa näoga edasi, nagu oleks neile järve pealt kümme käsku ulatatud.
Pärsamalt pärit saarepere ema Inga põhjendab, miks tal pisar silma tuli: "Tätte laulab lihtsalt asjadest, mis lähevad hinge, mis kõnetavad. Kui muidu ennast välja elada ei saa... Tõesti oli ilus!" Kergelt sammub perekond kodu poole, õlul üks mure vähem kanda.
