Kui Jürgen Ligi mõni päev tagasi kinnitas, et meie palkade kasv on olnud hindade kasvust kiirem, siis inimestele see üldiselt nii ei tundu. Statistikaameti peadirektor Priit Potisepp esitab Statistikaameti blogis küsimuse, miks see inimestele nii tundub.
"Asi on selles, et kui me just makromajandusanalüütikud ei ole, ei mõtle me kümne või kahekümne aasta keskmisele hinnatõusule ega võrdle seda sama perioodi palgatõusuga. Oleme oma mõtetes lähiminevikus ning selle kohta käivaid andmeid on lihtsam mõista," kirjutab Potisepp.
Tarbijahinnaindeks (THI) on laialt kasutatav tarbijahindade muutuse mõõdik. Selles kasutatavat tarbimiskorvi struktuuri püüab Statistikaamet igal aastal reaalse tarbimisstruktuuri järgi võimalikult hästi kohandada. Korvis on toidu ja mittealkohoolsete jookide osakaal 23,8% ja eluasemekulude osakaal 17,2%. Need kaks on leibkondade suurimad kuluartiklid ning väärivad eraldi tähelepanu ka palkadega võrreldes. Tuleb aga aru saada, et päris täpselt THI korvi järgi ei tarbi ükski inimene ega leibkond.
Potisepp võtab näiteks neli matkajat: THI, Toit, Eluase ja Keskmine Palk. Esimene rada on 11 aastat pikk (II kvartal 2001 - II kvartal 2012). Et tempot mõista, olgu rada tähistatud skaalaga, mis algab 100-ga. Kohe esimesel aastal läheb Keskmine Palk ette (110) ja Eluase ei jää palju maha (109), Toit alustab aeglasemalt (105). Olgu järgmine vahefiniš 6 aasta pärast (vahetult enne majanduskriisi kuristikku). Keskmine Palk on kaugel ees (200), järgnevad Eluase (152) ja THI 124. Toidu hinnad kasvasid sel perioodil üsnagi üldise hinnatõusu tempos (6 aastaga 22%). Raja lõpus on Palk jõudnud tähiseni 244, Eluase 215, Toit 160 ja THI 154. Võrdlus näitab, et valitud perioodil on keskmine palk kasvanud keskmiselt kiiremini kui tarbijahinnad üldiselt ning kiiremini ka toidu ja eluaseme hindadest.
Seejärel teeb ta uue ja üsna põhjendatud raja. 2007. aasta veebruaris olid esimesed alarmeerivad märgid USA kinnisvaralaenude turul ning sellest ajast alates on muutunud kogu maailmas ja meil nii mõndagi. Möödas on viis aastat. Rada algab II kvartalist 2007 ja lõpeb II kvartalis 2012, skaala algus on tähistatud jälle 100-ga. Pilt on mõtlemapanev ning seletab ehk, miks enamikul inimestel on praegu võimatu tajuda, et üldiselt kasvavad palgad kiiremini kui hinnad. Raja lõpus on kõige ees Eluase (142), järgneb Toit (132), THI (125) ja viimasena Palk (122). Niisiis on alates 2007. a keskpaigast suurima osakaaluga kuluartiklite hinnad kasvanud selgelt kiirema tempoga kui keskmine palk.
Seletused on lihtsad. Eluasemekulude järsk tõus on seotud energiahindade tõusuga. Möödunud kümnendi esimesel poolel ei olnud toidutoorainete turul maailmas nii suuri turbulentse kui teisel. Meenutame siin nisuhindade järsku tõusu, Hiina nõudlust piima järele jne. Mõlemal juhul impordime hinnatõusu sisse. Edasi on juba nii, et mõne kauba puhul kandub imporditud hinnatõus lõpptarbijale edasi üsna muutumatult (gaas), osa kaupade puhul (näiteks nisujahust sai) leevendub hinnatõusu mõju sisemaises tootmisahelas.
Kas me viie kriisiaasta kokkuvõttes eristume selle pildiga ülejäänud Euroopast? Toit ja mittealkohoolsed joogid ei ole kallinenud vaid Iirimaal. Kasvud on riigiti erinevad. Juunist 2007 kuni juunini 2012 on viie aeglasema toiduhinnatõusuga Euroopa Liidu riigi kasv olnud 7,6% ja viie kiirema oma 33%. Need viis viimatimainitut on kõik viimase kahe laine ajal EL-iga liitunud ja nende seas ei ole Poolat ja Tšehhit, Eesti on toiduhinnatõusult kuuendal kohal. Ometi on esimeses ja viimases grupis toiduainete maailmaturušokkide mõju olemas. Statistika ei näita alati põhjusi, kuid kutsub küsimusi esitama.
Eluaseme kulude osas oli samas ajavahemikus viie aeglasema hinnatõusuga riigi keskmine hinnatõus 10,6 %, viie kiirema oma 50,6%. Eestist kiirem hinnatõus oli vaid Leedus ja Lätis.
