MAALITALUNIK JA VANAMOODNE TRIMMER: Kuigi Heiki Trolla ehk Navitrolla peab oma sõnutsi maalimistalu, ei pääse ta siin ka traditsioonilistest majapidamistöödest. Näiteks peab kord aastas tiigikalda heinast puhtaks niitma, muidu läheb jamaks. (Aldo Luud)

"Igal pool vihuvad inimesed – eriti kui on tegu maainimestega – tööd teha ja üritavad kuidagimoodi hakkama saada. Ning kogu papp läheb lõpuks ikkagi ainult vahendajate taskusse. Nii et palju õnne!" muigab maailmakodanik Heiki Trolla ehk Navitrolla.

Suviti elab ta Lõuna-Eestis Mähkli külas oma maalitalus. Sügisel pakib aga asjad ja sõidab veidi soojemale maale: 6-7 viimast aastat on ta talvitanud Kreekas, Kreetal, Prantsusmaal, Hispaanias, mullu ja tunamullu Portugalis. "Maainimesed on ikkagi kõige õnnelikumad inimesed," teab ta.

Mida sa seal Portugalis teed?

Lissabon on lihtsalt üks väga-väga eriline linn. Seal on mingisugune aura, mis kutsub, ja seal on tõeliselt viljastav olla. Head mõtted on kogu aeg peas.

Ühel mu kolleegil varastati Lissabonis just rahakott ära. Ta kurtis, et seal pidi iga teine vastutulija olema varas.

Jah, peaaegu kõikidelt minu sõpradelt on Lissabonis midagi varastatud. Kui ma läksin sinna esimest korda, löödi mu autol klaas sisse ja varastati ära kõik, mis autos oli.

Loo moraal on see, et Lissabonis on väga palju inimesi, kelle tööks on varastamine ja minu asi on ennast selle vastu kaitsta. Samas on Lissabonis ülimalt palju inimesi, kelle töö ei ole varastamine, ja nad on erakordselt toredad inimesed.

Nii et hoolimata sellest, et lasin endal kah lolli peaga... no kes jätab asjad autosse! See peab olema debiilik lihtsalt!

See näitab, et sul ei ole neid asju vaja!

Jah! Kusjuures on olemas maad, kus sellise teo eest, kus sa jätad ahvatlevad asjad vedelema ja need ära varastatakse, ei lööda ainult vargal käsi maha, vaid ka sellel, kes oma asjad vedelema jättis – sa ei tohi teist ahvatleda.

Kuidas Vahemere maades tegelikult Euroopa Liidu ja euro peale vaadatakse?

Ma olin 2006. aasta talve Kreeta saarel. See on imetore saar: seal on kõikidel inimestel kastiga auto ja kõik kasvatavad oliive: kõik sõidavad ringi, tohutu suured oliivikoormad peal.

Aga nali on selles, et Kreekas ja Kreetal maksab oliiviõli rohkem kui meil, sest kogu süsteem on nii korrumpeerunud ja kõikvõimalikest mahhinatsioonidest läbi imbunud. Nad on nii uskumatult korrumpeerunud, et see lihtsalt ajab oksele.

Peale selle on nad hästi umbusklikud kõikide võõraste suhtes, sest turism on vajutanud neile templi mällu eluks ajaks. Turistid on ju lollid: tulevad, laristavad, laiavad, lällavad ja nende seas ei ole ainult rahakulutajad, vaid ka susserdajad ja vusserdajad. See on viinud selleni, et mitte keegi ei usalda välismaalast: politsei ei usalda sind, pank ei usalda sind.

Mul juhtus selline lugu, et läksin merre ujuma. Mõtlesin: oo kui tore, meri! Viskasin riided kaldale ja sukeldusin lainesse. Saabusin tagasi 10 minuti pärast, ja mida ei ole, on riided. Ma ei osanud ealeski mõelda, et tõus ja mõõn käivad nii kiiresti. Kõik mu riided olid kadunud, koos – tark mees! – dokumentide, autovõtme, pangakaartidega. Kõik läinud!

Ja ma nägin kurja vaeva, et saada dokumente. Okei, sõbrad saatsid mulle Eestist teised autovõtmed. Sain ka juhiloa ja kõik korraldatud. Aga mida ma ei saanudki, oli politsei tõend selle kohta, et ma kaotasin oma dokumendid rumaluse tõttu ära. Nad lihtsalt ei andnud mulle seda! Ütlesid, et ma valetan!

Kusjuures nad olid ülimalt abivalmid – täpselt selle piirini, kui keegi pidi andma otsustava allkirja. Seda allkirja ei antud, sest keegi ei tahtnud vastutada. Nad ei taha seal mitte millegi eest vastutada!

Aga Kreeka on tegelikult suhteliselt erandlik näide. Prantslased on jälle ülimalt töökad, ülimalt ratsionaalsed ja nad on täiega ära teeninud oma päevase veinijoomise. Ma räägin siin prantslastest kui prantsuse juurtega põliselanikest, ma ei räägi alžeerlastest ega teistest, kel pole prantsuse juurikat, kellel pole vanaemade ega vanaisade kogemust ja tarkust, mis mulla peal mis viinamari kasvab.

Igal pool vihuvad inimesed – eriti kui on tegu maainimestega – tööd teha ja üritavad kuidagimoodi hakkama saada. Ning kogu papp läheb lõpuks ikkagi ainult vahendajate taskusse. Nii et palju õnne!

Aga inimesed peavadki rohkem pingutama, vastasel juhul hakatakse revolutsiooni tegema. Las rabelevad.

Jah, siis ei ole aega nii palju mõelda.

Just, just! Ja selles mõttes on maainimesed ikkagi kõige õnnelikumad inimesed. No vaata mind – mingi herne ma ikka ära kasvatan! Näe, need korjasin ma hommikul, kohe lähen ja korjan veel. Sest ma kavatsen teha väga korraliku söögi.

(Navitrolla puhastab juttu ajades herneid, millest sünnib hautis haugi kõrvale. "Kui sa hautad värsket hernest ja värsket porgandit rõõsa koore sees hästi rahulikult, kohe väga rahulikult, siis see maitse, mis seal tekib – no see on jumalate nektar! Üks minu lemmikroogasid hapukapsa ja praekartuli järel!")

Ma tahan täna rahvast korralikult kostitada. Sest üks osa minu tööst on olla aeg-ajalt oma sõpradele ja sugulastele väga ebameeldiv inimene ja lihtsalt istuda ateljees ja vaevelda oma loomepiinades: kas ikka tuleb välja või ei tule.

Väga hea, et sa maalimise jutuks võtsid. Ma tahtsingi küsida su oskuste kohta. Kas sa oskaks teha "Mona Lisa" koopia niimoodi, et mina võhikuna ei leiaks olulist vahet originaaliga?

Kui ma võtaksin ennast täiega kätte, siis ma ilmselt teeksin selle ära, aga ma mõtestasin endale juba kümmekond aastat tagasi väga konkreetselt: minu stiil on teha omas võtmes naljakat loomagraafikat ja fantaasiamaastikke. See on minu võimalus.

"Mona Lisat" oskavad väga hästi järele maalida sajad tuhanded kunstnikud. Mina ei pea seda tegema. Lisaks veel see, et kuna mina olen sündinud siia maailma selleks, et muuseume täita, siis pole minu asi vaadata, mis seal ees on.

Mis on "Mona Lisa" fenomen? Sina kunstnikuna vaatad seda ja saad aru, et see on tase, milleni enamik kunstnikke iialgi ei küüni?

Seal on geeniuse puudutus. Leonardo da Vinci oli vaieldamatult geenius, eriti kui vaadata ta leiutisi, lendavaid sõjamasinaid ja mida kõike, tema aja kontekstis.

Ühest tema teosest on siis lihtsalt saanud ikoon. "Mona Lisa" ei ole maalitehniliselt mitte midagi sellist, et oo, kukume nüüd kõik põlvili, seda ei ole võimalik korrata.

Tänapäeval on lugematu hulk kunstnikke, kes suudavad enam-vähem samamoodi maalida, aga da Vinci on ilmselt pannud sellesse maali mingisuguse väe, millega ta on ära võlunud kogu ajakirjanduse, kes lihtsalt jahvatab selle maali ümber. Kui millegi üle kaua jahvatada... mäletad ju seda Hitleri propagandaministri...

... Joseph Goebbelsi ...

... ütlust, et kui sa millestki korduvalt räägid, siis ühel hetkel muutub see tõeks. Nii et "Mona Lisa" kultus on lihtsalt üks suur trikk. Ime.

Normaalne turundus?

Jah! "Mona Lisa" on ikoon, logo, täpsel samaväärne logo kui sirp ja vasar või haakrist või Coca-Cola või IBM.

Kunstnikuna võiksin ma muidugi teda järele maalida, aga mis see lõpuks mulle annab? Ma oleksin lihtsalt "Mona Lisa" järeletegija.

Aga tehke mind järele!

Kas sind võtavad akadeemilised kunstikriitikud akadeemilise kunsti kaanonite järgi kritiseerida?

Osa ütleb, et tegu on väga omamoodi kiiksuga tüübiga, kes ajab täitsa oma rida. Teised on need, kes, noh, ütleme nii, et kui sulle miski muusikastiil ei meeldi, siis ei meeldi sulle ka see artist ja kõik, mis on temaga seotud. Siis nad lihtsalt ütlevadki, et see, mida ma teen, on vale asi. Võib-olla nad lihtsalt ei süvene ega saa aru, ei tahagi aru saada.

Nagu öeldakse: kui sa räägid kellegagi, kes tahab sust aru saada, siis pole mõtet rääkida, sest ta saab sust niikuinii aru. Ja kui sa räägid kellegagi, kes ei taha sust aru saada, siis pole jälle mõtet rääkida, sest ta niikuinii ei saa sust aru.

Mitu maali sa aastas müüd?

Ma ei müü maale, mult ostetakse.

Aastas toodad sa...?

Mõnel aastal 3-4 maali, mõnel aasta 10 maali. Ma ei ole üliproduktiivne.

Aga ära sellega elab ära?

Jah! Hando Runnelil on luuletus*:

Mulle pandi pahaks,

et ma müüvat rahaks

iga värsi r e a!

Lollid, nad ei tea,

et ma iga t ä h e

rahaks teen ja vähe

ikka alles on!

(Elamiseks on.

Ehtimiseks pole.

Sellepärast kole

kõik mu luule on!)

No imetabane luuletus, suurepärane luuletus! Ausalt!

Minuga on samamoodi. Aeg-ajalt on paremad ajad, siis jälle viletsamad, mingi aeg rabeled rohkem ja kui õnnestub mõni ägedam projekt teha, hingad natuke kergemalt. Aga jumal hoidku, kui sul on maal olemas sihuke koht (Navitrolla teeb kätega liigutuse, nagu tahaks kogu oma maalimistalu kõigi saunade, aitade, tiikide ja pärnadega sülle võtta – R. K.), siis... Uskuge mind – kui tahad pankrotti minna, hakka maja ehitama. Sulle ei jää ühtegi penni alles. Kõik läheb nagu mutiauku.

Ja kui sa arvad, et oled midagi valmis teinud, et nüüd on juba väga hästi, siis tuleb mingi suuremat sorti torm ja jälle on mingi katus kuhugi lennanud.

Eile kukkus õudne lahmakas krohvi toas tuimalt alla. Selgus, et majal oli mingi oluline palk kuhugi nihkunud, sest kõik see (nüüd katsub Navitrolla sülle haarata juba maakera, või no vähemalt Lõuna-Eestit – R. K.) ju liigutab ennast. Geoloogiat tudeerinuna võin sulle rääkida, kuidas kihid maa sees omavahel liiguvad.

Minu talu on huvitava koha peal. Sellesama kasvuhoone juurest läheb veelahe, piir. Kõik vesi, mis voolab paremale, jõuab Väiksesse Emajõkke, edasi Emajõkke, siis Peipsi järve, siis Narva kaudu Läänemerre.

Kõik see vesi, mis satub kasvuhoonest vasakule, see voolab lõpuks Koiva jõkke.

Kujuta nüüd ette: kukub üks vihmapiisk alla, viiiiiuuuuu! Ja läheb – plärtsti! – pooleks! Tüübid, kes on seal vihmapiisa sees parasjagu kõik sõbraks saanud ja käib ilgelt äge pidu, ehmatavad: "Kuulge, õuõuõuõu!" (Navitrolla lavastab situatsiooni vihmapiisas, kus äkki rebitakse pidulaud pooleks – R. K.) Tüübid siis hõikavad, et okei, eks siis pärast näeme!

Ja nad kohtuvadki kunagi Soome lahes. Ainult et selleks läheb jube kaua aega.

Selles suhtes on äge, et loodus sätib oma asju ikkagi omasoodu, meie asi on kohanduda, mitte hädaldada ja valitsust süüdistada.

Kui sa väljamaal talvitamise järel kevadel jälle Eestisse tuled, siis sul on ilmselt hea märgata, kuidas elu on talvega muutunud.

Elu on läinud paremaks, elu on läinud lõbusamaks!

Jossif Vissarionovitš Stalin!

(Naerab! – R. K.)

Mis Eestiga toimub? Kuidas ta väljastpoolt vaadates tundub?

Tead, kodu on ikka kodu. Ega ma ole mingisugune debiilik, et oma kodu sõimama hakkan! Aga huvitav on kuulata teiste, võõraste inimeste seisukohti. Eriti nende omi, kes käisid Eestis viimati näiteks 20 aastat tagasi. Ja nemad ütlevad küll, et siin on väga palju tööd ära tehtud ja meeletust august välja tuldud. Kas meie mäletame, milline oli Tallinn 20 aastat tagasi ja mismoodi inimesed siis elasid?

Okei, see Ansipi lubadus jõuda viie aastaga viie rikkama hulka oli rumalus. Samas ma arvan, et iga suvaline Eesti põllumees ongi juba kõige rikkam inimene üldse. Mõtle, kui palju meil on õhku, maad, päikest, talvel lund.

Lund on singi asemel leiva peale kehv panna.

Kes on ikka toimekas ja tegus, see paneb leivale sinki kah.

Siiakolimisest saadik ei ole mina näinud mitte ühtegi kurba inimest. Kõik on kogu aeg väga rõõmsad. See on selline huvitava energiaga koht.

1996. aastal võtsid sa endale kunstnikunimeks Dudajev ja teatasid, et kõik siin maailmas on olemas tänu Allahile. Oled sa teinud nendes küsimustes mingeid ümberhindamisi?

Tead, need olid väga rasked ajad ja ma elasin tohutult kaasa sellele Tšetšeenia jamale, mis siis toimus. Loomulikult, mida tean mina tegelikult sellest, mis Tšetšeenias toimus ja toimub, aga mulle meeldisid Dudajevi tolleaegsed intervjuud. Ta oli tõsiselt asjalik inimene, rääkis äärmiselt intelligentselt, kuidas ühe väikese rahva saatus on totaalselt ära rikutud ja polegi mingit muud varianti, kui astuda sellele terrorile püssiga vastu. Ja mis tulemus seal siis lõpuks oli: kõik on maha tapetud, kõik on maha viilitud, puuritakse naftat. Seda on õudne vaadata.

Samas ei jõua inimene kõike seda jama, mis maailmas ümberringi on, alla neelata. Ma olen ennast distantseerinud, ma ei taha olla sotsiaalne, ma ei taha olla poliitiline, ma ei taha olla maailmavalust kaasa tõmmatud; mind ei huvita see. Ma tahan vaadata kasvavat tamme ja käia kuskil reisil, mõnuleda niisama. Dudajev ei huvita enam.

Aga Allah?

Allah ajab oma asju ilma minutagi, mul ei ole seal palju kaasa rääkida. Kui tema tahab, et mul oleks kõik hästi, siis ta teeb nii, ja kui ta ei taha, pole mul midagi kobiseda. Ma võin tiritammi kasvatada ja palvetada ja pead vastu põrandat taguda, aga see kõik ei aitaks.

Sa oled usklik?

Ma ei ole religioosne konfessionaalselt, aga ma olen kindlasti usklik, jah.

Täidad sa mingeid rituaale? Palvetad?

Mõnes mõttes iga inimene palvetab. Isegi kõige mitteusklikum inimene palvetab, kui tal on tõsine jama majas.

Üks mu hea sõber elas üle lennuõnnetuse. Lennuk hakkas alla kukkuma ja mingid asjad salongis plahvatasid. Mida inimesed tegema hakkasid? Kõik, kes ei olnud minestanud, lihtsalt palvetasid. Ja see on täiesti kindel, et nad kõik ei olnud seal usklikud, see ei olnud mingi usklike tšarterreis. Aga inimesed hakkasid palvetama, arulagedalt.

Iga inimene pöördub vahel kellegi poole, kas või enda poole, mis on kah mõnes mõttes palvetamine.

Aga jah, mina ei ole ühegi kiriku liige, sest kirikud on ju lõpuks äriettevõtted ja mulle ei meeldi toetada kahtlasi üritusi. Kirikud on valmis ehitatud ja pole neile mingit raha enam vaja.

Räägime veel natuke Allahist ja islamist. Kui suur on sisserännanud moslemite probleem tegelikult näiteks Prantsusmaal?

Ma saan rääkida oma kogemustest, sest ma ei ole selle koha pealt mingisugune tarkpea, aga noh, probleem on see kindlasti – kui mõelda, et juba 10 protsenti riigi rahvastikust on täitsa teise suhtumisega ja elab oma reeglite järgi. Täpselt nii, nagu meil elasid sissetoodud vene töölised täiesti oma reeglite järgi.

Ma arvan, et sellest tuleb Euroopas ühel hetkel suuremat sorti jama. Süütenöör võib juba ammu põleda. Selle probleemi lahendus kestab kindlasti vähemalt kaks inimpõlve.

Inimesed hakkavad ju väga kerge käega üksteist vihkama. Sisserändajad vihkavad vastuvõtjaid ja vastupidi. Kui mul elaks naabertalus neeger, noh, sisserännanu, siis temast ei tehtaks küll suurt probleemi, aga teda ei võetaks ka mitte iialgi omaks.

Multikulti ikka ei tööta?

Arvatavasti ei tööta, kuigi kõik johtub lõpuks sellest, kas inimesed tahavad üksteisest aru saada või ei taha. Ja kui nad tahavad, siis lõpuks ei ole vahet, kas sa oled pilusilm, neeger või triibuline – kõik saavad omavahel kokku lepitud ja asjad ära arutatud.

Mida sa kardad?

Ma kardan, ma kardan, ma kardan... et varsti läheb külmaks.

* 1992. aastal ilmunud luulekogus "Oli kevad, oli suvi" leheküljel 70.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Marge Sillaots
Telefon 614 4029
Marge.Sillaots@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis