Tavaline või kilohind oli poes statistikaameti andmeil 8 eurot ja 5 senti. Viie aastaga on hinda juurde tulnud 6,14 eurot! Tuletan meelde, et vanas rahas on see mõni sent üle 96 krooni. Mis Eestis toidu hindadega lahti on?

Lihtsa toiduaine või – milles on hea näiteks seeni praadida – hind on viie viimase aastaga tõusnud keskmiselt 76,3%, keskmine palk on suurenenud aga vaid 22,3%. Ühesõnaga: seeni saab metsast tasuta, aga praadima peaks neid edaspidi kuivalt.

Mis on Eesti toidu hindadega lahti, kui kaupmehed ometi kinnitavad, et juurdehindlused on Eestis Euroopa Liidu ühed madalamad ja kaubeldakse isegi kahjumiga?

Sest Euroopa Liidu juurdehindluse kuningriigis Suurbritannias maksab võikilo ainult 5,28 eurot.

Andres Arrak: kauplused lollitavad ostjaid!

Statistikaamet kirjutab oma ajaveebis, et Eesti jaekaubanduses jääb keskmine juurdehindlus 24-25% piiresse, mis paigutab meid teiste Euroopa Liidu riikidega võrreldes kümne väiksema juurdehindlusega riigi hulka.

Ketipoed väidavad, et konkurents on Eestis niivõrd tihe, et hindu tõsta on väga raske. Prisma ja Rimi kiidavad isegi, et katavad hinnatõusu oma kasumi arvelt, sest osa toodete kallimaks muutmine ei tule lihtsalt kõne allagi.

Majandusteadlane Andres Arrak ütleb, et kauplused lollitavad ostjaid. "Tarbija meelitatakse paari odava asjaga poodi ja siis ostab ta kalleid asju ka, mille hinda on tõstetud rohkem, kui odavate asjade hinda on alandatud," hammustab Arrak skeemi lahti, et kahjumiga ei kauple keegi. "Osa kaupmehi kurdab isegi, et inimene tuleb poodi ja ostabki ainult säästukaupa."

Igasuguseid keerukaid majandusskeeme tundev Arrak praegusele hinnatõusule ühtki loogilist seletust ei leia. Ta kahtlustab, et kuna toit on esmatarbekaup ja inimene peab sööma ja jooma ka siis, kui ta on töötu, annab see kaupmeestele võimaluse tarbijat pigistada.

Arrak kahtlustab kartellileppeid. "Meie toiduaineturg on oligopoolne. See tähendab, et tegijaid on vähe ja siin on kartellilepingute võimalus – tegijad tunnevad üksteist ja teavad üksteise tulude-kulude struktuuri, see loob pinnase kokkulepeteks," analüüsib majandusmees.

Arraku kahtlusi kinnitab ka masujärgne kiire kasumite kasv. "Juba 2009, kui masu natukenegi läbi sai, hakkasid kasumid kasvama. On väga ilusti näha, et kasumi osa on juba jõudnud kriisieelsele tasemele. Neil oli vahepeal kindlasti raske, aga see loogika, et nad võtavad tagasi saamatajäänud kasumit, töötab," räägib ta.

"Turg, kus hind kujuneb, peaks olema aus mäng. Aga mulle tundub, et see majandusteooria tuleb ümber kirjutada. Juba ammu ei ole see nii," ütleb paarkümmend aastat majandust õpetanud Arrak.

Ta soovitab tarbijal kaupmehed ja töösturid ahelast välja jätta. "Minagi ostan munad, piima, või, kohupiima ja juurikad naabertalumehelt. Euroopas on vähemalt kümmekond aastat toiminud võrgustikud, kus interneti kaudu leiab tootja tarbija ja saadakse kusagil kaupluse taga turuplatsil kokku. See kindlasti suudab leevendada kalleid hindu."

Jürgen Ligi: analüüs näitab, et kaupmees kompenseerib kriisiaegset virelemist

"Toit on rahvusvaheline kaup ning selle hindu dikteerib ( kasvav) rahvusvaheline nõudlus ja (piiratud) tootmisvõime. Esimene omakorda sõltub tugevalt rahamassi juurde tekitamisest keskpankade ja valitsuste poolt. Kuni mujal on toitu võimalik müüa kallimalt, ei kipu kaupmees ega põllumees seda Eestis oluliselt odavamalt tegema. Eesti puhul on tegu Euroopa mõistes hea majandusolukorra ja madalate hindadega, mistõttu hindade tõusuks on teistest rohkem ruumi ja nende ühtlustumine on paratamatu protsess. Hiljutine analüüs näitas, et Eesti kaupmehel on hinnatõusus oma panus, kriisiaegset virelemist on kompenseerima hakatud. Hinnatõus ei ole kellelegi muidugi meeldiv ja meie tarbimises on toidu osakaal keskmisest suurem. Aga põhjusi teades on ehk lihtsam leppida ning ainus lahendus on püüda oma teenistust suurenda. Valitsus hindade kallal vägivallatseda ega kelleltki tema teenistust ära võtta ei saa, kuid ta saab soosida tootjate/müüjate konkurentsi ja hoida rahandust tasakaalus, mitte pumbata hindadesse võlgu. Kuna selles on kõik oluline tehtud, tuleb vaadata keskpanga poole, kes on otseselt hinnastabiilsuse hoidja. Ka siin pole etteheiteid vaja teha, sest baasintress lepitakse kokku Frankfurdis ja Euroopa inflatsiooni ohjamise kõrval jälgitakse Euroopa majanduskasvu. Kasvu puudumine on Euroopas praegu suurem mure kui hinnatõus, meie peaksime end lohutama, et Eesti majandus ei kasva ainult inflatsiooni võrra, vaid ka paar protsenti lisaks."

Selver, Rimi ja Prisma: hindu tõstavad tootjad

Kolm suuremat poeketti kinnitavad aga nagu ühest suust, et nemad küsivad vaid siis rohkem, kui tootjad või sissetoojad on hindu kergitanud. Selline kraam on Rimi kommunikatsioonispetsialisti Katrin Batsi sõnul näiteks lihasaadused ja suhkur, mis viimastel aastatel on hinnahüppeid teinud.

"Kui hankija esitab jaeketile hinnatõusu teate, analüüsitakse esitatud põhjendusi ning loomulikult peetakse hinnatundlike toodete kallinemise osas ka väga pingelisi läbirääkimisi. Kuna konkurents on Eestis väga tihe, võib juhtuda ka seda, et kaupmees katab hinnatõusu oma kasumi arvelt, sest osa toodete puhul ei tule kallinemine lihtsalt kõne allagi," kinnitab Bats.

Ka Prisma kommunikatsioonidirektor Kadri Lainas ütleb, et kauplus astub hinnatõusu vastu oma kasumi arvelt. "Vaadates eelmise aasta jaekettide majandustulemusi, tuleb nentida, et enamik jaekette teenis möödunud aastal kahjumit."

Selveri avalike suhete juhi Annika Vilu sõnul jäävad suuremad hinnatõusud aastatagusesse aega. "Viimasel ajal on toiduainete hinnad püsinud pigem stabiilsena ja suuri hüppeid pole ühegi tootegrupi puhul olnud. Kõige suurema hinnatõusu on viimase poole aasta sees läbi teinud munad, mis oli tingitud Euroopa Liidu kanapidamise nõuete muutumisest. Mõned hinnad on ka langus-trendis. Võrreldes eelmise aastaga, on näiteks alanenud kohvi ja suhkru hind."

Sirje Potisepp: hindu tõstab kaupmees, kes ei tee tootjatega koostööd

"Ebaausaid hinnatõuse ei ole praegu võimalik teha. Tarbija lihtsalt ei neela seda alla. Seda sai teha 2007 aastal, kui tarbimine oli laes ja sisuliselt ei vaadatud, mis hinnaga osteti," ütleb Eesti Toiduainetööstuse Liidu juhataja Sirje Potisepp.

Tema sõnul meie hinnad muu maailmaga võrreldes kõrged ei ole, aga selle vastu, et meie hinnatõus üle mõistuse kiire on, ta ei vaidle.

Potisepp nimetab hinnatõusu ühe põhjusena igasuguseid määrusi. "Kõik määrused mõjutavad toidutooraine tootmise hindu. Mida kallim on tooraine, seda kallim on toiduaine jaekaubanduses," ütleb ta. Praegu tegeldakse keskkonnaministeeriumis tööstusheitmemäärusega, seegi tähendaks ilmselt taas hindade kerkimist.

Potisepa kinnitusel pole toidutöösturid Eestis hinnatõusu üle õnnelikud, sest need põhjustavad müükides tagasilööke. "Kus on käärid? Mina kah enam ei tea. Tuli ju selge uudis, et Eestis on jaekaubanduse juurdehindlused palju väiksemad kui Euroopa Liidu keskmised.

Toidutööstused on huvitatud sellest, et tarbijad ostaksid iga päev ja normaalsetes kogustes, et oleks kindlus," räägib Potisepp, et tööstused ei taha ilmtingimata kallilt müüa. "Mis puudutab kaubanduse poolt, siis meie tunneme puudust sellest, et rohkem oleks koostööd lõpphinna kujundamisel." Praegu kaupmehed nuiavad tootjalt võimalikult odavalt kauba kätte ja siis paiskavad tarbijatele pureda tunduvalt kõrgema hinnaga, kui leping sai sõlmitud.

Ka ei tea töösturid, kust saada hea hinnaga toorainet. "Tegime lausa pöördumise Euroopa Komisjoni kahele liikmele suhkru hinna kohta. Kui mulle saadetakse kiri, et Euroopa Liidu keskmine suhkru hind on 711 eurot tonn, siis andke andeks, Eesti ettevõtted ostaksid sellise hinnaga suurepäraselt. Nad ei ole sellist hinda näinud viimased poolteist aastat," kurdab Potisepp, aga möönab samas, et meie tootmismahud on ju tõesti väikesed ja häid diile on raske kaubelda.

Hinna alanemise hoobasid näeb ta põllumajandustoetustes. "Mida suuremad on toetused, seda odavamalt saavad toorainetootjad müüa. Praegu on põllumajandustoetused nii väikesed, et need ei ole tooraine hindadesse jõudnud."

Potisepa sõnul ei tule kaupluste sooduspakkumised kaupmehe enda arvelt. "Kriisieelsetel aastatel oli üks toode sooduspakkumises. Näiteks juustudest üks juust. Nüüd on 2–3 toodet. See tuleb töötleja ja kaupmehe arvelt."

Enamikku hinnatõuse peab Toiduainetööstuse Liidu juhataja paratamatuks ja et neid leevendada, tuleb sotsiaaltoetused suunata nendele, kes seda tõesti vajavad.

Veokimees: toon poolele külale kraami Saksamaalt!

Vanasti tõid sugulased võõrsilt nätsu ja värvilist traati, sest Eestis neid ei olnud. Nüüd on kõrged hinnad sundinud isegi toitu välismaalt tooma.

Pikamaa-autojuht Aivo, kes oma söögikraami Saksamaalt toob, ütleb, et toit on Eestis nii kalliks läinud, et tellimise peale veab ta seda juba poolele külale. "Mul väga paljud tuttavad on kaasas käinud ja nad ostavad ennast ribadeks. Ja iga kord, kui ma lähen, on mul jälle mingi tellimus," ütleb Aivo, et iga aasta palutakse kaupa ikka rohkem tuua. "Vanasti mul autos oli ruumi omal ka kõndida. Nüüd on auto puupüsti täis," ütleb ta, et kraami jätkub isegi voodisse ja jalgeesisele.

"Suhkur on seal 63 senti kilo. Eestis on üle euro. Naine käsib siin sügisel moosikeetmise ajal 10 pakki korraga tuua. Ei mäletagi, millal Eestis viimati suhkrut ostsin," räägib Aivo. Kindlad artiklid on veel pesupulber ja õlu.

Üks hea kauplus on tema sõnul Saksamaa ja Poola piiri lähedal Frankfurdis Oderi ääres: pärast Saksa piiri ületamist jääb poekompleksini seitse kilomeetrit. "Sealt saab ilma käibemaksuta kõiki asju. Seal on elektroonikapood, autopood, toidupood. Murutrimmeri ma tõin sealt. Maksin 150 eurot. Seal olid maskid ja vööd kõik kaasas. Eestis maksab samasugune 350 eurot ja seda ilma lisadeta," kiidab Aivo head kaupa. "Toiduainetest toon purgiputru, veine (kõige kallim on 1,50 eurot), šampus on üks euro (terve küla kiidab), õlu on 25 senti. Ma ei ole Eesti õlut juba mitu aastat joonud."

Aivo käib töösõidus iga 10 päeva tagant ja ostab söögikraami koju enamasti välismaalt. Ta arvutab kähku välja ka, et kui seltskond ise bussiga Saksamaale toitu tooma sõidaks, tasuks see kindlasti ära. Paremad poed on Aivol kaardil ära märgitud ja need juhatab ta lahkelt kätte ka tuttavatele.

liitri- ja kilohinnad eurodes

London

piim 0,6

või 5,28

suhkur 1,145

hapukoor 4,4

juust 6,6

suitsuvorsti rõngas 8,75

penne pasta (makaron) 2,64

loomalihast hakkliha 5,26

värske kurk

Hispaaniast 1,05

Soome

piim 0,73

margariin 2,88

suhkur– 0,96

hapukoor (Türgi jogurt) 3

juust 5

salaamisarnane vorst 5,96

spagetid 2,10

loomalihast hakkliha 8

värske kurk 1.20

Eesti (kaubamaja)

piim 0,69

või 7,45

suhkur 1,33

hapukoor 2,10

juust 7,71

poolsuitsuvorst 9,98

penne pasta (makaron) 2,05

loomalihast hakkliha 7,99

värske Eesti kurk 1,30

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Telefon 614 4072
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis