Kui Viru tänav on Eesti nägu, siis oleme meie erootilist massaaži pakkuvad trollid, kes mängivad matrjoškadega. Et Eesti suveniirid üles leida, peab turist läbima olümpia tasemel takistusraja. Nii nagu kolm sajandit tagasi, ei kuulu Viru tänav ka praegu enam eestlastele.
"Welcome! Tallinn food!" ulatab Viru värava juures flaieri naeratav Jevgeni (16), kes suve läbi on kahe euro eest tunnis turiste restorani kutsunud. Pildil on Itaalia ja väidetavalt Eesti toitude pildid, ehtsate pannkookideni ja metsseapraeni on aga pikk tee.
Esimene ahvatlus – McDonald’s. Macaust pärit Rita Kou (17) ja Mona Kou (15) vanemad andsid juba siin alla – põhjendusega, et burgereid süües saavad nad kasutada internetti. Tütred aga alla ei andnud. Viru tänavast kaugemal ostsid nad nuku, postkaardid ja tassi. Järgmisena siirdub perekond Jewel of the Sea’ga lõbusõidule Lätti.
Internetile ja hamburgeritele edukalt vastu pannud turiste
ootab veelgi segadusseajavam ahvatlustevalik – karaokebaar Helsinki ja Austraalia veiseliha. Hedone tähendab kreeka keeles naudingut. Nii on suurte tähtedega kirjas sildil, mida hoiavad kahe vahel Nastja (15) ja Katja (15). Erootilist massaaži on neil palutud teha ka siinsamas munakividel. "Üks euro!" hüüab Katja pildistajale. See on pool tema tunnipalgast.
"Kas see on ikka Eestist?"
Kõige tugevamad ristlusturistid, kes end viieks tunniks striptiisi, kõhutantsijate ja meemassaažide maailma ära ei kaota, rühivad Eestit otsides Viru tänaval sihikindlalt edasi. Nüüd ei visata turistide ette väljakutseks mitte ainult kehalisi naudinguid, vaid kasutada tuleb ka mõistust. Merevaigust ehteid müüvas poes ja rivistatud matrjoškadega suveniiripoes Natural Style teavad vaid taibukamad, mis on tõesti Eestist ja mis mitte, kirjas pole seda kusagil. Puust, mustaks värvitud ja kullast äärisega munal on Jeesuse pilt. See paneb ameerika aktsendiga, kuid ilmselt Aasia päritolu härra hetkeks kahtlema: "Kas see ikka on Eestist?"
Müüjanna vastab vene aktsendiga, et ilmselt Venemaalt. "Need paistavad jah venepärased," vastab turist asjatundlikult. Lapselapsele matrjoškat valides ei ütle müüja midagi. Kui mehe abikaasa letile kuld-punased puunukud ja roosa-valge kudumi tõstab, kiidab müüja valikut: "See on 100% villane, Eestis tehtud!" Lastesuuruses kampsunile on suurte tähtedega kootud "Hello Kitty". Egiptlane Mahmoud Gadalla Saied, kõige legendaarsem suveniiriärimees vanalinnas, ei lahku oma troonilt leti taga kunagi. Tema mõtted tunduvad sama tumedad kui ta silmad, kui need vilavalt tänaval iga liigutust jälgivad. "Me müüme tüüpilisi suveniire," ütleb ta. "Turistid tulevad, valivad välja, ostavad... Mis tähtsust sel on, kas ma olen egiptlane või afgaan!" Eestis tehtud tooteid küsides kutsub ta vene keeles kohale noore käsilase: "Näita talle, kus Eestis tehtud asju müüakse!"
Klu Klux Klani mütsid
Uriinilõhnaline käik poe teise otsa on rõske. Siin, alumisel riiulil, ongi virna laotud kadakast kuuma-alused. Suurema eest tahetakse üheksa krooni. Ülemisel riiulil on kruus kirjaga "I love Estonia", kruusi all aga tempel "Made in China". Kui turist kadakast potialust üles ei leia, võib ta osta keskmist näppu näitava magneti või hiigelpeenisega tuhatoosi äärel istuva trolli, Bin Ladeni pildiga tuhatoosi või Armeenia lipuvärvidega kleepsu.
"Näe, must ja sinine! Need on vist Eesti värvid!" rõõmustab keskealine ameeriklanna erkkollaseid nokkmütse nähes, nagu oleks ta pika otsimise peale maakaardilt Baltimaad üles leidnud. Mütsile on trükitud kaks Eesti lippu ja nende vahele kirjutatud "Estonia". Tema sõbranna soovib aga erilisemat meenutust sellest ainsast päevast, mille ta ise (ja võib-olla ka kogu tema suguvõsa) Tallinnas veeta saab: ""Estonia" asemel võiks lippude vahel olla kirjas "Tallinn"," ütleb ta. Ristlusturistidel ei ole palju aega. Ameeriklanna ostab mütsi ikkagi ära.
Viru tänava keskpaika jõudes algab turistihirmutamine: keskaegsete piinariistade näituse ees seisavad punaste klukluxklanilike mütsidega venelannad. Nad on tüdinenud, et turistid neid peakatetest sikutavad, et nad nende üle irvitavad ja neile oma elulugusid jutustavad. Poolakatest ülemused käivad neid vaatamas vaid paar korda aastas. "Neid vist eriti ei huvita see," arvab Aleksandra (18), kelle tegelik unistus on fotostuudio avada. Praegu peab ta veel viis tundi päevas 11 euro eest muuseumisilti hoidma ja flaiereid jagama, sest muud tööd ei ole. "Vastast restoranist öeldi, et neil ei ole praegu kedagi vaja, aga ma näen, et nii palju uusi inimesi on võetud juurde... Nad vist võtavad tutvuste kaudu."
Tallinna Vanalinna Seltsi esindaja Karita Sall tunnistab, et eestipäraseid suveniiripoode ja paiku on vanalinnas väheks jäänud: "Väga kurb on, et nüüd vaatavad vastu peeglitega, säravad riiulid, kus on ainult merevaik ja matrjoškad reas."
Ka Hää Eesti Toidu kaasomanik Raoul-Vello Leitham tunnistab, et Viru tänav on eestlastest ilma jäänud: "Kõik Eesti firmad on aastate jooksul ära kolinud ostukeskustesse."
Siiski – tema sinist silti "EESTI" kandev pood on võõrvõimude pärusmaaks saanud tänaval ainus tükike kodumaist. Tsunfti põhimõttel kuulub pood kümmekonnale Eesti käsitöömeistrile, kes ise oma kaupa teevad ja müüvad. Peale aastast äripidamist on Leithami meel helge: "Käsitöö poole pealt on meil nii omanäoline ja aus kaup, et see müüb end ise. Me jääme ellu küll, jah," ütleb ta. "Peame ellu jääma."
Kes tulevad Eestisse?
Turismiinfokeskustes käis 2010. aastal kõige rohkem soomlasi (37 000), venelasi (20 500) ja eestlasi (15 800). Neile järgnesid sakslased (15 000) ja peaaegu võrdse külastuste arvuga rootslased (11 000), hispaanlased (10 900) ja britid (10 200).
Allikas: Tallinna turismiinfo-keskuste statistika 2010
