Eesti matkasellidel tuli teel maailma lõppu pista rinda näljaste karude, verejanulise burjaadi mehe, tülinorijatest kurjategijate ja rikkis autodega.
Maailma lõpuks nimetab rännumees Marko Kaldur kaugeimat paika, kuhu üheteistkümneliikmelisel seltskonnal õnnestus läbi karmi, kuid hingematvalt kauni Siberi maastiku kolme Toyota maasturiga rühkida.
Tegelikult pidi Kalduri ja tema kamraadide ekspeditsioon lõppema veidi lähemal: Magadanis Ohhoota mere kaldal kullakaevanduste keskuses. Eestlasi on seal küll varem käinud, kuid ükski pole sõitnud sinna autoga. Pole ka ime, sest Tallinna ja Magadani lahutab üle 11 000 kilomeetri.
Ometi tahtis reisiseltskond rohkemat. Nii otsustasid seiklushimulised offroad-sõitjad suunduda Magadanist edasi itta. Umbes 1000 kilomeetrit hiljem jõudsid nad viimaks maailma lõppu — laia ja sügava jõeni, millest autodega polnud võimalik läbi sõita.
"Olime sõitnud kilomeetri jagu juba maailma lõpust tagasi ning ületasime parasjagu väiksemat kiirevoolulist jõge, kui juhtus õnnetus," ütleb Kaldur. Vool tõukas ühe maasturitest jõepõhjas mustendavasse auku, mispeale too vajus akendeni vette. Uppuvale sõiduvahendile seoti külge köis ja tõmmati teise maasturi jõul vahutavatest voogudest välja.
Karuotid tulid külla
Kuigi auto suudeti päästa, oli selge, et jõeveest läbivettinud maasturitega ei saa edasi sõita enne, kui need on ära kuivanud. Seepärast leidsid rändurid, et targem on saata öö mööda jõekaldal ja seadsid telgid üles.
Kutsumata külalised ei lasknud end laagrisse jäänud matkalistel aga kaua oodata. "Järsku märkasime, et põõsast vaatab karu. Siis pistis teisest põõsast pea välja teine karu. Juba jooksid ringi karupojad."
Rändurid panid telgid kokku ja varjusid maasturitesse. See oli ekspeditsiooni esimene öö, mis tuli sõidukis veeta. "Ega me ei kartnud nii väga täiskasvanud karusid, need uudistasid meid umbes 50 meetri kauguselt. Rohkem panid muretsema aastased karupojad, kes — nagu venelased ütlevad — on naglad ja võivad uudishimust laagriplatsi segi pöörata."
Mesikäpad autodesse tungida ei üritanud, vaid otsisid laagriplatsi ümbruses söögipoolist. "Nädal varem oli samas kohas, kus meie auto oleks peaaegu uppunud, ümber läinud üks toidumoona vedanud KAMAZi veok. Ka kaladel oli kudemisaeg," arutleb Kaldur, miks karuotid just seal ringi müttasid.
Autod kuivasid järgmiseks päevaks ära, kuid äärmuslike ja kohati olematute teeolude tõttu said nad kogu reisi vältel tublisti vatti. Baikali–Amuuri magistraalraudtee juures sõitsid matkalised kogemata üle raudogadest, mis torkasid ühel autol puruks kaks rehvi, teisel ühe. "See oli esimene kord, kui mõtlesime, et kui retk samas vaimus jätkub, saavad varurehvid otsa ja sõit jääb lühikeseks."
Baikali idakaldal maastikurajal 110, mille läbimise üle tunneks uhkust iga Venemaa offroad-sõitja, juhtus teine tõsisem äpardus. Ühel rängemal jõeületusel sai ühe maasturi kardaan nii tugevasti viga, et läks peaaegu sõlme. Kuna seltskonnas oli kogenud matkajaid, suudeti auto siiski töökorda seada. "Kogu ülejäänud tee tegi auto kohutavat häält, aga vähemalt sai sõita."
Siberist võlutud
Kuigi elatustase on Siberis Eestiga võrreldes viletsam, võlub Kaldurit sealsete inimeste ehedus. Tõsi küll, ekspeditsioon viis rändureid kokku ka veidi kummalisemate inimestega. "Näiteks üks burjaadi mees jõi ära meie viina, laulis paar armastuslaulu ja kui pärast üles ärkas, lubas meid kõiki maha tappa."
Ka ühes vagunelamupargis veedetud öö tõi kaasa sekeldusi, kui väljanägemiselt ehk keskmisest Eesti kodutust vaid veidi paremal järjel olevad kurjategijad tulid reisiseltskonnaga tüli norima. "Nad tahtsid meie nokamütse ära võtta. Treileripargi omanik, kes kuulu järgi oli jumal teab mitu inimest teise ilma saatnud, ajas lõpuks nad minema."
54 päeva kestnud retk lõppes hästi. Talvel on Kalduril plaanis minna juba järgmisele automatkale: sel korral Taimõri poolsaarele. Sinnagi on Eestist tuhandeid kilomeetreid ning autoga pole sinna keegi tikkunud.
"See ekspeditsioon oleks totaalselt teistmoodi, nii et on raske öelda, kas see on võrreldes Magadani ekspeditsiooniga katsumusterohkem."
Vaim valmis vintsima autosid läbi lumehangede, jääb Kaldur ootama pakaselist talve, mis kaanetaks Põhja-Venemaa jõed nii paksu jääga, mis jaksab kanda ka matkaliste seiklusjanu ja autosid.
