Minuga juhtus eelmisel reedel üks rumal lugu, kahetsen seda elu lõpuni. Tulime mehega öösel juubelilt koju, jäime veel veini juurde istuma.
Muidugi olin mina temast rohkem joonud, aga nii mõistlikkuse piires. Millest rääkisime, enam ei mäleta. Mitte midagi ei mäleta. Mees kõnnib äraseletatud näoga, kuid vihjeid ei anna. Saan aru, et ta on vihane ja minu peale solvunud, sest me peaaegu omavahel ei suhtlegi. Võiks ju rääkida, aga ta ei räägi. Ma ei kujuta ette, mis ma siis sellist lobisesin, et ta seda nii kaua meeles peab.
Küsiks, aga kuidagi imelik on seda teha. Lausa vihaseks ajab, et mina ei tea, mida tema minu kohta teab.
Stella: Lobisev ja pisut vintis naine on iseendale nuhtluseks, sest enamasti ei suuda ta mingi valemiga järgmisel päeval meenutada, mille ümber jutt keerles.
Et siis pihiks mehele kõigest, mis on hinge peal, aga hinge peal on päris palju?! Üsna riskantne on hakata kompama, mida sel ööl sai välja räägitud, nii et mehel mitu päeva hiljemgi pole kõnetundi. Kuidas edasi elada, kui ta ei kavatsegi rääkima hakata? Kodurahu huvides pühenduge kas hoidiste tegemisele või võtke ette mõni selline kodutöö, mida olete pikemat aega edasi lükanud. Kasuks tuleks ka väike puhkusereis, kuid see võib vastupidi hoopis õli tulle valada.
