See, et roolijoodikult võidakse karistuseks ära võtta ka auto kui kuriteo toimepanemise vahend, lõhnab kangesti sovetliku igandina.
Kui aga siseminister Vaher teatab, et konfiskeeritud sõidukite arv on olnud piinlikult väike ning sellel aastal tahetakse suurendada konfiskeerimiste hulka, siis meenutab see teda varem ametist viinud skandaalseid mõõdikuid. Mida annab roolijoodikult tema vana autopanni või ka uue auto äravõtmine peale riikliku kättemaksu? Mitte midagi, sest vana autologu omanik leiab ikka paarsada eurot uue ostmiseks ja ta naaseb liiklusesse halvemas tehnilises seisukorras ja potentsiaalselt ohtlikuma autoga.
Kui aga oletada, et konfiskeerimisega soovitakse mingeid kasvatuslikke eesmärke, siis on ka seda raske uskuda. Pigem saab eraomandi kallale kippunud Eesti riik endale juurde leppimatu vaenlase, kel edaspidi puudub igasugune huvi ükskõik mil moel selle riigiga rahaliselt või muul moel kokku puutuda. Võimalusi polegi selleks nii vähe: ta hakkab eelistama ümbrikupalka, tarbib vaid salakütust, -suitsu ja -alkoholi jne. Ning riigi võimalused teda selles takistada pole kuigi suured. Kui tegu oli pere ainsa liikumisvahendiga, siis jätab riik konfiskeerimisega hätta roolijoodiku naise ja lapsed ega kasvata terve pere represseerimisega neiski austust riigi vastu. Küll aga tervitaks rahvas nõukogude ajal harrastatud kogu vara konfiskeerimist, ka praegu lisaks kohtu mõistetud vangla-aastatele – eriti poliitikute puhul.
