Londoni olümpia eelvõistlusel viimase katsega rongi alt välja tulnud kettaheitja Gerd Kanteri sõnul lõi eelvõistlusel välja vana viga - liigne kiirustamine ringis.
"Probleem on tuttav, kuigi viimastel aastatel pole seda olnud, pigem selline 5-6 aasta tagune mure," rääkis Kanter, kes kolmandal katsel sai siiski ketta korralikult lendu ja tegi eelvõistluse pikima kaare - 66.39. "Ega see polnud esimene kord, kui raskesse olukorda satun, sellist stsenaariumit muidugi ei planeerinud. Soojendus sujus väga-väga hästi (heitis kergelt kaks korda 65 meetrit - M. R.), võib-olla saadud tagasiside tekitas liigset enesekindlust. Kahel esimesel võistluskatsel tekkis tuttav probleem: kui olen väga heas vormis, kipun liigselt kiirustama ja kangutama."
Kanter tunnistas, et viimase katse eel oli pinge laes. "Eks mõtlesin oma lähedastele, kes siia on võistlust vaatama tulnud. Oleks nüüd vantsinud ringist välja 59 meetrise tulemusega - kes seda suppi oleks jõudnud ära süüa?"
Kas jõudsid ka mõelda, et kui ka kolmas katse ebaõnnestub, on sisuliselt kogu Eesti olümpia kihva läinud? "Eks ikka," möönis Kanter, et tundis oma õlgadel suurt vastutust. "Viimane võimalus on meil jäänud, kui seegi oleks juba eos purunenud, oleks see ikka eriti hapuks kirsiks tordil! Jah, Atlantas jäime ka medalita, aga lähedale jõudsid päris mitmed. Konkurents on tugev ja medalita jäämist ei saa ette heita. Tahtjaid on alati palju. Kui oleksin juba nüüd pudenenud, olnuks see ikka korralik põrumine."
