Olümpia tööplaani koostades kirjutas Õhtulehe toimkond kalendrisse reedele, 3. augustile suurelt ja punaselt: "Sõudjate medalipidu!" Medalit ei tulnud, aga ega plaanitud pidu seepärast ära tohi jääda. Hoia alt, Londoni Soho!
Olümpiaajakirjaniku tavapäraste nartsude – läbihigistatud t-särk, kõikvõimalikku kraami (kaks telefoni, rahakott, diktofon, võileib, ajaleht) täistuubitud taskutega põlvpüksid, sokid ja plätad – asemel sai selga aetud triikimata roosa triiksärk, jalga pikad püksid ja tennised. Peaks smart-casual’i välja venitama küll.
Keskkooliaegsest tarkusest – kui enne kõvasti süüa, kestab pidu kauem – johtuvalt sai enne Sohosse põrutamist külastatud India restorani. Tulemuseks täis kõht, rammestus ja oivalise lambalihakastmega äramäkerdatud särgivarrukas. Peoõhtuks mitte just parim algus.
Suunurkadest ripuvad ilarida ja juustuburger
Sihiks on Londoni Soho. Wikipedia ütleb, et enamiku 20. sajandist oli Soho koduks arvukatele sekspoodidele, aga alates 80ndatest on olukord muutunud ning pigem annavad tooni trendikad restoranid. Igatahes tundub põnev kant olevat.
Esimene ohumärk, et peo-plaan võib minna vett vedama, ilmneb kell kümme Piccadilly metrooliiniga Piccadilly Circus’e jaama saabudes – enne, kui jõuan väljuda, vajub vagunisse ja mulle kaela endal silmad krõlli joonud noormees, ilarida ühest ja McDonald’si juustuburger teisest suurnurgast ripnemas. Oot-oot, kas tõesti hakkab pidu juba lõppema?
Soho – argimured unustada ja elu nautida
Metroojaamast väljudes avanev pilt õnneks kinnitab, et pidu käib! Iga silma hakkav detail – trügimist nõudev rahvasumm, vilkuvad reklaamid, sädelevad sissekäigud, rikšad – rõhutavad, et reedeõhtune Soho on koht, kus tuleb unustada argimured nagu medalipõud ja nautida kõike, mida elul on pakkuda.
Sissejuhatuseks edastavad teeveerel seisvat üksikut härrasmeest – soustiplekk varrukal õnneks eestvaatest ei paista! – silmavad rikšajuhid lahkelt pakkumise: "Džentelmenide klubi? Striptiisiklubi? Privaatne meelelahutus?"
Keeldun ja otsustan üles leida kõrtsi, kus juua peoõhtu algatuseks pint inglise õlut. Jälgides, kuidas keegi Kanada olümpiakoondislane üritab endale (mittetasulist) privaatset meelelahutust sebida, ja õlut mekutades peatub pilk kellal, mis näitab kolmveerand üksteist.
Meenub Inglismaa loll/tark (kriipsuta sobimatu variant läbi) seadus, mille järgi enamik kõrtse uksed kell 23 kinni paneb – hilisema alkoholimüügi litsents maksab roppu raha. Ning nii ongi. Kõrtsmik kolistab kella, tuled süttivad ja see pidu on läbi.
Kuidas jätkata? Variandid on: 1) külastada maailma võikaimat meelelahutusasutust ehk ööklubi, 2) lasta rikšajuhil end ikkagi privaatse meelelahutuse juurde sõidutada, 3) tagada halb uni, ajades endale sisse hunnik kiirtoitu, mille pakkujaid on rohkesti, 4) teha midagi põnevat, aga selleks peaks olema kohalik ning asja ja kohti tundma.
Vastused: 1) pole piisavalt purjus, 2) kindlasti mitte, 3) ahvatlev, aga pigem mitte, 4) ei jaga matsu. Seega, kui pole ette nähtud, siis lihtsalt ei ole. Sõidan metrooga ööbimiskohta ja teisipäeva (loe: Gerd Kanteri medalipidu) ootama.
Olümpiasummer Hyde Parkis
Londoni kesklinna suurimas pargis Hyde Park käib terve spordipeo ajal võimas olümpiasummer. Tasuta sissepääsuga, ent suletud (loe: turvatud ja müügiplatsi soetanud kaupmeestele kasumi tagav) platsile on püsti pandud viis suurt ekraani, mis näitavad olümpiavõistlusi. Lisaks bändid ja muu laatadele omane meelelahutus.
"Meil ei õnnestunud kergejõustikule pileteid saada ning, mis seal salata, eks nad oleks neljale inimesele ka päris palju maksma läinud. Seepärast tulime siia olümpiaõhustikku nautima," selgitavad Tim ja Judy, miks nad lapsed, kel Suurbritannia lipp uhkelt näkku maalitud, ühes võtsid ja Hyde Parki tulid.
Tavalistele brittidele pakuvad seltskonda külalised igalt poolt – Bulgaariast Mehhikoni, Lõuna-Aafrika Vabariigist Uus-Meremaani. Meeldival kombel pole keegi end lääpa joonud ning kõige joviaalsema seltskonna auhinna võidavad rohelistes päkapikukostüümides tüübid , kes ühe kamraadi poissmeestepidu peavad.
