4
fotot
GEPARD: 100 meetri jooksus kaks korda kiirem kui imesprinter Usain Bolt. NB! Nullist sajani kiirendab see loom kahe-kolme sekundiga. (Scanpix)

Kui inimesed võtavad olümpial mõõtu iga nelja aasta järel, siis loomariigis käib rebimine iga päev. Sealjuures käib mäng kõrgete panuste peale: kes on väledam, osavam ja kihvtisem, jääb preemiaks ellu.

Kõige kiirem maismaaimetaja on gepard. Aafrikas ja Lähis-Idas elutsev väle kaslane jookseb pea kaks korda nobedamini kui parimad olümpiasprinterid. Usain Bolti nimel on inimeste tippmark – see mees suudab läbida 100 meetrit 9,58 sekundiga. Kiireimal gepardil kulub sama maa jooksmiseks 5,95 sekundit. Gepardid on sündinud lühimaatšempionid. Oma tippkiiruse – kuni 120 kilomeetrit tunnis – saavutavad nad paari-kolme sekundiga. Sedavõrd väledad kiskjad kütivad edukalt teisi loomi.

Paraku on kiirel jooksul ka oma hind: pärast kärme saaklooma jälitamist on gepardi kehatemperatuur nii kõrge, et ta peab enda jahutamiseks vähemalt pool tundi puhkama.

Aeglusrekord on polaarhai nimel

Vees liigutakse aeglasemalt. Kõige kiirem veeimetaja on põhja-pringlik, kes võib ujuda kuni 55kilomeetrise tunnikiirusega. See loom on meiegi vetes kohatavate väikeste vaalade ehk pringlite pisut suurem sugulane. Põhjapoolkera jahedates ja sügavates meredes elutsevad põhjapringlikud on umbes kahe meetri pikkused ja kaaluvad 250 kilogrammi.

Suurus ei tähenda aga alati kiirust. Vesine aeglusrekord on atlandi polaarhai nimel. See kala pole sugugi tilluke – kõige suuremad nende hulgast võivad kasvada ligi seitsme meetri pikkuseks ja olla kuni tonni raskused.

Gröönimaa ja Islandi ümbruse jäiste vete asukatena suudavad need hiiglased tunniga läbida keskmiselt vaid poolteist kilomeetrit. Kiirustav polaarhai ujub tunniga pisut alla kolme kilomeetri. Kehasuurust arvestades on nad kõige aeglasemad kalad planeedil Maa.

Ilmselt peitub hiiglase aeglus tema elupaikade verdtarretavalt madalas temperatuuris, oletavad zooloogid.

Linnuriigis võib nobe olla nii joostes kui ka lennates.

Lennul on ületamatud pistrikud. Rabapistriku kiireimad sööstud näitavad tulemuseks rohkem kui 250 kilomeetrit tunnis.

Kõige väledamad jalad on aga jaanalinnul, kes suudab joosta 65kilomeetrise tunnikiirusega.

Sellele lennuvõimetule linnule kuulub veel üks rekord – tal on praegu Maal elavate lindude hulgas suurimad munad. Tippmark on munetud küll mitte looduses, vaid farmis, aga rekordi väärtust see ei pisenda. 2008. aastal pillas Rootsis härra ja proua Sahlinile kuuluv lind pessa 2589 grammise muna. Sama palju kaalub umbes 35 suurt kanamuna.

Mõrvarduo: halla-sääsk ja malaaria

India elevandid on ilmselt kuulnud eesti vanasõna: tasa sõuad, kaugele jõuad.

Neil pole lapsesaamisega kiiret – india elevandi tiinus kestab kuni 22 kuud. Elevandipoeg areneb kenasti valmis küll juba 19. tiinuskuuks ja kõik tema elundid töötavad nii, nagu peab, kuid emakas veedetud lisakuud lubavad tal kasvada sedavõrd kõrgeks, et ulatuda vastsündinuna kohe ema udarani.

Muide, 100kilosena sündinud elevandibeebi võõrutatakse emapiimast alles kolmandal eluaastal.

Nii mõnedki loomariigi rekordiomanikud on aga üsna ohtlikud.

Kõige suuremat mürgikogust kannab endaga kaasas Austraalia vetes elutsev meduus Chironex fleckeri. Täiskasvanud loom on umbes inimese pea suurune, kuid tema kombitsate pikkus ulatub kolme meetrini. Mürk on meduusi keha pinnal paiknevates erilistes kõrverakkudes. Igaüks neist on varustatud tundekarvakesega, mille puudutamine paneb kõrveraku tööle.

Ühe täiskasvanud Chironex fleckeri kehas on nii palju närve ja südant kahjustavat mürki, et sellega saaks tappa 60 inimest. Viimase 100 aasta jooksul on ainuüksi Austraalias meduusimürgi kätte surnud üle 90 inimese. Kui hõljuv ainuõõsne oma kõrverakud täisvõimsusel tööle paneb, saabub surm kolme-nelja minutiga. Enamasti ujuvad inimesega kohtunud loomad siiski võimalikult käbedalt minema ega pane kogu oma mürgitagavara välja.

Kõige surmavamad loomad on aga malaariat levitavad hallasääsed. Seda haigust tekitab tibatilluke algloom, kes paljuneb emastes sääskedes. Verd imevalt putukalt inimese kehasse sattunud malaariatekitaja asub elama maksarakkudes ja punastes verelibledes.

Maailma Terviseorganisatsiooni arvepidamise kohaselt võis ainuüksi eelmisel aastal haigestuda malaariasse üle 270 miljoni inimese. Kuni miljonile maksis see tõbi elu.

Võrdluseks: maohammustus tabab aastas viit miljonit inimest. Mürgistus tekib neist pooltel, selle tagajärjel sureb umbes 100 000 inimest.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Katrin Rohtla
Telefon 614 4051
Katrin.Rohtla@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis