Et meil on meid tabanud kõikvõimalike hädade puhul harjutud nägema Vene karu varju, siis polnud ka imestada, kui Narva jões 11aastase tüdruku uppumises hakati süüdistama Venemaad, kes olevat avanud hüdroelektrijaama lüüsid, mille tagajärjel veetase kiirelt kerkis ja keeriseid tekitas.
Vene poole käitumisest oldi nördinud, lubati Venemaalt nõudma hakata lüüside avamisest eelnevat teavitamist, taheti küsimus tõsta mitte ainult Narva linna, vaid riikidevahelisel tasandil.
Kuid praegusel juhul puudub Eestil alus Venemaale etteheidete tegemiseks, sest teavitussüsteem on olemas ja toimib! Venemaalt edastatakse lüüside avamise kohta eelnevalt teave Eesti piirivalvele, lisaks annavad avamisest märku ka sireenid.
Piirivalve põhjendus, miks nad Venemaalt laekuvat teavet Narva linnale ei edasta, on klassikaliselt bürokraatlik ja ainult piiratult oma ninaesist nägev – supluskoht ei kuuluvat piirivalveobjektide hulka, seega infot teistega ei jagata.
On enam kui üllatav kuulda ühelt Eesti riigistruktuurilt sellist ükskõikset suhtumist, iseäranis olukorras, kus info õigeaegne jagamine oleks võinud päästa 11aastase tüdruku elu.
Venemaa energeetikute suunas kriitikanoolte loopimise asemel on kätte jõudnud hetk, kus tuleb endal vaadata peeglisse. Vene pool on meid teavitanud lüüsida avamistest olukorras, kus neil selleks mingit riikidevahelist kohustust pole.
Kuid seda piinlikum ja mõistetamatum on piirivalveameti tuimus ja bürokraatlikkus suhtumisel toimunud õnnetusse. Et uppumise kohta on algatatud kriminaalasi, siis loodetavasti saab ka Eesti piirivalve tegevusetus väärilise hinnangu.
Eeldada, et Venemaalt hakatakse kõiki meie riigiasutusi ja omavalitsusi alandlikult enne lüüside avamist läbi helistama, oleks väikeriigi suurushullustus.
Korda tuleb saada meie siseriiklik teavitussüsteem ja info liikumine olukorras, kus vajalik info on küll olemas, aga see ei jõua piirivalvelt kilomeeter eemal asuvasse Narva linnavalitsusse.
