Sprinter Marek Niit sööstab energiliselt pressikonverentsi ruumi ja asub kõigil kätt suruma, nägu laia naeru täis: „Esimene olümpia, tuleb ärevust üles näidata," põhjendab ta aktsiooni.
Niit jätkab jutuajamist naerulsui. Annab teada, et aklimatiseerumine pärast USAst Euroopasse tulekut on kuue päevaga lõppenud, päeval pole probleeme, kuid kahel viimasel ööl on tulnud siiski unerohtu pruukida, et rütm paika läheks. Treenidagi olevat raske, aga just seetõttu, et tunne on nagu üksikul saarel: „Treenerit pole, harjumuspäraseid kaaslasi samuti mitte."
Niidu hea tuju, tundub, tuleb optimismist: „Treeningutel olen viimased kolm nädalat vaid kiirust kogunud. Samas ka võistlusolukorda jäljendanud. 200 meetrit läbisin ajaga 20,60. Võin öelda, et enamasti olen võistlustel kiirem kui trennis. Tunnen harjutamise maailmameistreid, kuid ise nende sekka ei kuulu. Olen optimistlik. Seis on hea ja ärevus sees."
Siht on Niidul selge: poolfinaali 200 meetris. Ja ka 100 meetris võib ta üllatada, nii öelnud treener.
Soov on Niidul kah: sattuda ühte jooksu koos mõne kõva mehe, näiteks Usain Boltiga: „Tore oleks end temaga võrrelda. Et kaua kõrval püsin. Kusjuures nägin bolti treeningul, ta polnud kõige teravam. Lonkas ja löntsis. Kuid oli tavapärasel moel enesekindel ja ülbik."
