Tallinnas ühissõidukitele liiklemiseelise andmine on põhimõtteliselt õige samm, mille ainus miinus üldpilti arvestades on mastaapsetest rajajoonimistest teavitamatajätmine ning linnaametnike hilisemad ülbevõitu selgitused.
On selge, et kõik Tallinna ja ümberkaudsete valdade elanikud ei mahu ega peagi mahtuma kesklinnas igale poole treppi sõitma. Pigem tuleb ühissõidukeile eelise andmises näha Tallinna kaitsemeedet naabervaldadest kesklinna trügiva ja linna ummistava autovoolu vastu. Poleks midagi imelikku ega diskrimineerivat selles, kui Viimsi valla elanik jätaks oma auto hommikul linnapiirile parklasse ja liiguks kesklinna bussiga. Kellele see variant ei sobi, võib üritada kesklinna liikuda mööda kilomeetritepikkusi ummikuid – valik on vaba.
Küll aga on asjal siiski üks seni kasutamata pedagoogiline aspekt. Kui linnajuhid vaid räägivad ühissõidu eelistest, kuid ise seda ei kasuta ja sõidavad autoga, siis ei tundu nende jutt aus ega veenev. Tasuta ühisveondusele üle minnes oleks loogiline, et linnapea, abilinnapead, linnaosavanemad ja muud kõrged ametnikud sõidavad tööle just nimelt bussi või trammiga. Linn ei tohiks neist ühelegi enam autokompensatsiooni maksta. Ise ühissõidukiga liikudes näeksid nad ära ka asja kitsaskohad ja neil oleks ka reaalne huvi süsteemi paremaks muuta.
Hoopis iseasi on, miks linnajuhtidena on ametis isikud, kellele endale ei kõlba Tallinnas elada. Kuid ka nemad saavad olla tavaliiklejaile majakaks isikliku eeskujuga – Tallinna tööle sõites jäetakse oma auto linnaserva parklasse ja sõidetakse kesklinna tööle bussiga. Sellega annaksid nad oma panuse ummikute vähendamisse. Kui aga väidetaks, et Peterburi või Tartu maanteelt ei saa mõistliku ajakuluga kesklinna jõuda, siis oleks see hinnang Tallinna ühisveonduse tegelikule seisukorrale tavakasutaja seisukohast. Kui aga hakatakse väitma, et nii tähtsatel ja suurtel juhtidel ei sobi laskuda ühistranspordi kasutamiseni, siis tasub eeskuju võtta nii mõnestki vana Euroopa miljonilinna juhist.
