Viimasel ajal on palju räägitud ebaseaduslikust kütuseveost Venemaalt, mida teostatakse väidetavalt spetsiaalselt kohandatud autodega sagedasti üle piiri käies. Tolliametnikud on selle tõkestamisel üliagarad. Kui seletus reisi sihtpunkti kohta pole veenev, käid üle piiri liiga sageli või paagis on piisake rohkem kütust, siis oled kohe vahelekukkunud salakaubavedaja ning pead aktsiisimaksu tasuma. Sõitsin nädalavahetusel ringi Kagu-Eestis ja polnud inimest, kes ei oleks mulle sellest asjast rääkinud. Aeg on ka riigikogu liikmetel sellel teemal sõna võtta, eriti nendel, kes arvavad ennast Kagu-Eestit ja Virumaad esindavat.
Riigi rahapuudus
Maksu- ja tolliamet olevat seisukohal, et Eesti riigile jääb Kagu-Eesti piiriületajate salakütuse äri tõttu saamata 5–6 miljonit eurot makse. Samas hinnatakse näiteks tubaka valdkonnas saamata jäänud makse suurusjärgu võrra suuremaks. Ja kuna piiril autode maksustamine on lihtsalt salasuitsu skeemide avastamisest kergem, siis on arusaadav ka see, et miks suurusjärgu võrra suuremaid saamata jäänud tubakamakse ei püüta, kuid ollakse ikkagi sedavõrd karmilt tavainimeste autode kütusepaakide kallal.
Asjaolu, et tegevus on tunnistatud illegaalseks ilma kriminaal- või väärteomenetluste ja kohtu otsusteta, vaid tulenevalt riigieelarve rahavajadusest, ei näi mingit tähtsust omavat.
Õiguskantsler Indrek Teder näiteks ei ole veendunud selles, et maksu- ja tolliameti tegevus Luhamaa ja Koidula piiripunktis, kus nõutakse piiriülese kütuseveo lõpetamise sildi all paagis oleva kütuse deklareerimist ja sihtkohta jõudmiseks vajalikust suuremalt koguselt aktsiisi maksmist, on õiguspärane. Euroopa Liidu õigusaktid näevad aktsiisivabastuse ette sõiduki standardses paagis olevale kütusele, kui see on ostetud oma tarbeks ja kütuse toomine on juhuslikku laadi. Eestis ei tohiks kehtida seda põhimõtet eiravad rangemad reeglid.
Maksu- ja tolliamet plaanib koostöös rahandusministeeriumiga välja pakkuda seaduseelnõu, mis Kagu-Eestis käivitunud aktsiisikampaaniat reguleeriks ja täpsustaks. Probleemiks on aga see, et riigikogu asub tööle alles sügisel ja saab seadusega tegelda alates septembrist. Ehk teisisõnu tunnistab maksu- ja tolliamet tööga seaduseelnõu kallal seda, et amet vajab õiguslikku regulatsiooni, mis tänast rapsimist piiril ka seadustaks. Mis omakorda tähendab aga ka seda, et maksu- ja tolliamet kahtleb sügaval sisemuses ka ise oma tegevuse seaduslikkuses.
Kuna aga riigi rahavajadus ei oota, siis tuleb täna tegutseda ja tegevus seadustada hiljem tagantjärele. Kõlab kummaliselt ja õigusriigile ebakohaselt, kuid Eesti tänase valitsuse praktikat arvestades ei ole siinkohal midagi harukordset, uut ega ennekuulmatut. Tänase valitsuse põhimõte on ikkagi selles, et kellel jõud, see teeb mis tahab. Küll hiljem ka vastavad seadused kirjutatakse ja vastu võetakse. Tegevuse seadustamatus on ka ehk peamiseks põhjuseks, miks piiridel enda agressiivset väljaelamist aktiivselt meedias ka õigustada püütakse.
Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 7 sätestab, et kedagi ei või tunnistada süüdi kuriteos, teos või tegevusetuses, mis selle toimepanemise ajal kehtinud siseriikliku või rahvusvahelise õiguse järgi ei olnud kuritegu.
Röövhaldus
Maksu- ja tolliameti tegevus Kagu-Eestis piiriületajate maksustamisel ei ole ju midagi muud, kui heausklike ja kuritegu mittesooritanud inimeste süüditunnistamine ja maksustamine viisil, mis on vastuolus rahvusvahelise õigusega, mis pole õiguspärane Eestis ja mille seadustamist Eestis loodetakse heal juhul alles tulevikus. Nimetatud asjaolusid arvestades on igal juhul tegemist inimõiguste rikkumisega.
Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni esimese protokolli artikkel 1 sätestab, et igal füüsilisel või juriidilisel isikul on õigus oma omandit segamatult kasutada. Kui maksu- ja tolliamet plommib piiri ületavate sõidukite kütusepaake ja teeb seda ebaseaduslikult nii Eesti seaduste kui ka rahvusvahelise õiguse mõistes, siis on see selgelt inimõiguste rikkumine.
Toimepandav ebaseaduslik tegevus koos inimõiguste rikkumisega on vaid pool probleemi. Teine pool seisneb selles, et selle tegevuse käigus häiritakse otseselt Kagu-Eesti majanduspiirkonna arenguid ja võetakse viimasedki väljavaated majanduslikuks tõusuks. Kusjuures seda tehakse veel viisil, kus riigil ei näi olevat mingeidki plaane regionaalpoliitiliselt asuda kompenseerima seda, mis tänase röövhaldusega piirkonnalt ära võetakse.
Kagu-Eesti majanduslikuks väljavaateks on kogu aeg olnud Venemaa turg. Suhted Venemaaga ei ole meie parempoolse valitsuse all olnud head ja see on takistanud idanaabriga läbikäimist. Samas on aga aktiivsed kontaktid ja külaskäigud Kagu-Eesti ja Venemaa vahel siiski olnud elunormiks ja võimaldanud vähemalt hoida sidemeid elus. Majanduskliima soojenedes oleks seda kontaktide võrgustikku võimalik kasutada ja Eestis ääremaastuda lastud kagupiirkonnale majandusvundamendi loomiseks rakendada.
Maksu- ja tolliamet on piiriületusi lugedes ja sanktsioneerides aga tegutsemas ju selles suunas, et Venemaal aktiivne käimine välistada ning olemasolevadki majandussidemed lõhkuda. Kui me kõik peaksime täna kogu oma energia suunama meie riigile majandusliku potentsiaali akumuleerimisse, siis meie piiri valvav ametnikkond proovib piiriülest majanduskoostööd lammutada kuidas aga jaksab.
Nii olemegi jõudnud olukorda, kus riiklik maksusõda Kagu-Eesti elanike vastu rikub inimõigusi ja on hävitamas piirkonna majandust. Kõige hullem on aga see, et selle maksusõja õiguslikud alused on küsitavad ning selles sõjas puuduvad võitjad. Eesti riik elab Kagu-Eesti inimeste peal välja oma saamatust. Kas taoline käitumine on ikka õige suund majanduspoliitiliseks edasiliikumiseks ja kelle huvides sellist janti korraldatakse? Kas varsti on oodata Kagu-Eesti piiriületajate 100protsendilist kriminaliseerimist?
