Aleksandr Vinokurovi võit meeste grupisõidus oli aplausi väärt. Vanameister seljatas Briti võimsa väe, kõik väärikad vastased ja lõpusirgel lüpsis elegantselt kollanokk Rigoberto Urani.
Mark Cavendish pidanuks võitma. Vääramatult. Kogu Suurbritannia oli valitsevale maailmameistrile juba kulla kaela riputanud. Ka sõidu käik oli eelnevalt paika pandud: ülivõimas Briti tiim pidanuks olukorda kontrolli all hoidma, ohtlikud rünnakud likvideerima, peagrupi lõpuks kokku tooma ja edasine olnuks juba vormistamise küsimus.
Ülbeid jumal ei kaitse
"Nad olid liiga enesekindlad. Ülbed. Liiga heal arvamusel oma jõust," kinnitas Rene Mandri.
Ratturid olid vaevalt soojaks saanud, kui tosin meest peagrupist minema rühkis. Britid kehitasid õlgu – las tõmblevad! – ning lubasid jooksikud enam kui viie minuti kaugusele. Tõusul, mida võeti ringidel üheksa korda, otsustati jõudu säästa ning teel finišisse asi korda ajada. Abi loodeti sakslastelt, sest nood mängisid sprinter Andre Greipeli peale.
Ent siis toimus veel üks äraminek ning tõusude lõpus oli ees 26 ratturit, üks võimsam ja tituleeritum kui teine. Ning britid olid hädas. Piimhapet täis jalgadega väga ei vänta, saati olid ka sakslased lahjad – nende kangeim tööhobune Tony Martin katkestas sootuks.
Viimasel kümnel kilomeetril algas Vinokurovi šõu.
"Ta oli ilmselgelt seltskonnas üks värskemaid, kontrollis kõiki ja kõike," kommenteeris vanameister Jaan Kirsipuu semu Vinokurovi etteastet.
Kollanoka lüpsmine
Kontrollida polnud palju. Esimene rünnak, millega Vinokurov kaasa läks, ei õnnestunud, teine küll. Niipea kui Rigoberto Uran, kolumbialane, kes mullu Rein Taaramäega valge särgi pärast heitles, sööstu tegi, oli Vinokurov tal sabas ning kahekesi mindi.
Aga ülejäänud? Mida nemad passisid?
"Osa mahajäänutest oli päev otsa ees vunkinud ning teisedki olid väsinud. Aju enam ei tööta, et välkkiiret otsust vastu võtta, lisaks on ka jalad pehmed," selgitas Kirsipuu.
Kullajagamine oli vaimustav minietendus. Vinokurov hoidis end Urani selja taha. Noormees vaatas paremale, vastast ei näinud, vaatas vasakule... Niipea, kui ta pead pööras, Vinokurov ründas. Kõik. Võidusõit oli lõppenud.
"Nii labaselt lubas noor mees end ära lüpsta," muigas Kirsipuu.
Cavendish ei saanud lõpuski lohutust. Peagrupifinišis, 40 sekundit pärast võitjat, sai ta tappa Greipelilt ja Tom Boonenilt.
Sydney kokkuleppehõbe
Aleksandr Vinokurovil on varasematelt olümpiatelt ette näidata hõbe Sydney grupisõidus, mille ta võitis kokkuleppe teel.
Kaks ringi enne finišit pühkisid minema kolm Telekomi ratturit – tiimi liider Jan Ullrich, teine sakslane Andreas Klöden ja Vinokurov. Ühel hetkel, kui oli selge, et kolmikut ei püüta, võeti hoog pisut maha ja asuti juttu ajama. Misjärel Ullrich kiirendas ja Klöden jäi Vinokurovist maha.
"Boksis räägiti, et mehed jagasid medalid vestluse käigus," kommenteeris toona Jaan Kirsipuu. "Ega see sportlik ole, ent kõik jäid rahule. Vinokurov üksi sakslaste vastu poleks saanud."
Mandri valearvestus
Rene Mandri moodustas meeste grupisõidus kahjuks kogu eestlaste väe, kuid sel alal pole üks võitlusväljal sõdur. Olnuks Mandril ükski kaaslane, saanuks kordamööda rünnakutega kaasa minna. Nüüd otsustas Mandri, et toimub grupifiniš, eksis ja sai 50. koha.
"Tagantjärgi võib alati tark olla, kuid olin kindel, et finišeeritakse koos ja valmistusin selleks," rääkis Mandri. "Tahtsin normaalset tulemust kirja saada. Parimal juhul võinuks grupifiniši puhul sõita
15. koha kanti. Jalg oli ju hea. Aga üksinda suurte tiimidega ei võitle. Tegin, mis suutsin. Paraku kulges võidusõit nii, et britid lootsid sakslastele, sakslased brittidele ja lõpuks põrusid mõlemad."
ÕL HINDAB: 4-
Rene Mandri
Tegi, mis suutis. Jah, ta võinuks esimese või teise rünnakuga kaasa minna, aga hiljem on kõik targad.
