TREENER Siliksaar MUSTAST: "Karjääri ei lõpeta enne, kui olümpiamedal võidetud."
Eesti sportlased on olümpiamedaleid võitnud 18 spordialal. Raul Must ja tema treener Mart Siliksaar ihkavad täiendada nimistut sulgpalliga. Londoni olümpia lõppes kaotusega maailma 6. reketile Simon Santosole. Nelja aasta pärast on vaja selliseid mehi võita.
Kuidas seda teha? Kaks päeva olümpiamängude sulgpalliturniiri osundab, et mängu põhimõte on lihtne – kui platsil on Aasia mängija, siis vastasel šanssi pole. Erandiks olukorrad, kus teispool võrku taanlane või teine asiaat.
Laupäeva õhtul peaminister Andrus Ansipi ja olümpiakomitee juhtkonna silme all austerlase Michael Lahnsteineri 2:0 (14, 18) alistanud Must tõdes pärast eilset 0:2 (12, 8) kaotust Santosole, et Eestis on sulgpallur olla kümme korda keerulisem kui Indoneesias, kus mäng rahvusala staatuses.
Edu nimel rügab ränga kliimaga Malaisias
Must: "Tasemevahe. Ei olnud mingit võimalust. Mind pandi paika. See on hetke reaalsus. Heade vastaste võitmiseks peab enne nendega tasavägiselt mängima. Lootsin seda teha, et saada tõuge edaspidiseks, aga sain haledalt lüüa.
Mul läheb tippujõudmiseks rohkem aega kui asiaatidel. Seepärast arvan, et kaks olümpiat ootab mind kindlasti ees. Võiks ka mängida Läti külavõistlused, kus
jõuan vasaku käega finaali ja siis olen rahul... seda teevad teised eestlased. Mina olen olümpial."
Treener Siliksaare jutt on julge. Kui Pekingis jagas Must 33. ja nüüd Londonis 17. kohta, siis järgmis(t)el olümpia(te)l sihitakse pjedestaali: "Rio de Janeiro olümpial on meie eesmärk pretendeerida medalile. Ja mitte lõpetada karjääri enne, kui olümpiamedal võidetud. 2013. aasta Euroopa meistrivõistlustel sihime kindlasti medalit."
Kõrge sihi nimel rügavad mehed kõvasti tööd. Must headest sparringupartneritest kubisevas, ent ülikeerulise kliimaga Malaisias, kus ühe trenni ajal tuleb läbiligunenud särki ja pükse vahetada kuus korda ja saalis valitseva palavuse tõttu on igas nurgas oksekott. Siliksaar spordisõbraliku Tartu linna parimaid taustajõude (toitumisest psühholoogiani) Eesti esireketi heaks tegutsevasse tiimi koondades.
Mis siis, kui saanuks hakkama vigastuseta?
Kahetseda jääb vaid üheksa päeva enne võistluste algust saadud reielihasevigastuse üle. "Neli aastat ühegi vigastuseta, ja siis juhtub nii. Kuidas see võimalik on? Miks nii juhtub? (Siliksaar märkis, et ju ei pidanud inimliha Mustas pulbitsevale suurele tahtmisele vastu – toim). Ma ei hakanud avalikkusele teatama, aga viis päeva hoidsin jalga ainult sirges asendis, seejärel ei saanud kolmes trennis kaitset mängida..."
Must rõhutas, et vaevalt ta ka tervena Santosole vastu saanuks, aga 16 punkti mõlemas geimis ja parema enesetunde küll.
Reipuse taastab pilk passi, mis kinnitab, et kadunud pole midagi. "Kui 32aastasena sellise tulemuse saaks, peaks koju minema ja mõtlema, et vist sai vale karjäär valitud. Olen 24, loen end nooreks. Sulgpalli ei mängita raha pärast, see on elustiil. Teen sporti, kuni tunnen, et olen saavutanud enda maksimaalse taseme."
ÕL HINDAB: 4+
Raul Must
Täitis miinimumprogrammi, võites austerlast. Santoso vastu võitles haige jalaga nii palju, kui suutis, aga klassivahe otsustas.
