Telepilti ei tasu alati uskuda. John McClane ei suuda päriselus hävitada kurjategijate kampa, Teletupse pole olemas ning see, mis Londoni olümpiast vaatajateni jõuab, on vaid õhuke kiht tegelikkusest. Olümpia on suur tervik, kuid enamus sellest jääb kaadri taha.
Kõik on kinni suhtumises. Kas sa kohtled külalisi väärikalt ja viisakalt, või sul on täiesti savi, sest pisiasjad ju ei mõjuta telerisse jõudnud pilti, kus kuninganna naeratus on särav, võitja heidab joovastuses käed taeva poole ja kaotaja valab pisaraid.
Pole normaalne, et olümplasi – antud juhul Eesti purjetamiskoondise liikmeid – solgutatakse lennujaamast hotelli kümme tundi, millest kolm oli bussijuht lihtsalt kadunud.
Pole normaalne, et Martin Padar ja Co pidi olümpiakülla reisima umbses bussis, kus istmete vahele poleks mahtunud ka iluvõimlejate piitspeened jalad.
Pole normaalne, et olümpiakülas laguneb kilone dušiotsik ja kukub pesijale pähe. Nii juhtus eestlaste elupaigas, kannataja polnud õnneks sportlane.
Pole normaalne, et põhja-korealasi esitletakse Lõuna-Korea lipu taustal.
Pole normaalne, et ligi sadakond olümpiale pühendatud araabiakeelset silti üle Londoni on kirjutatud vasakult paremale, mitte paremalt vasakule, nagu araabia kiri ette näeb. Lugeja ei saa tekstist vähimatki aru ega mõista, kas keegi üleüldse mõtleb, enne kui teeb.
Pole normaalne, et meediat vedavates bussides on juhid, kellel pole udust aimugi, kuhu tuleb sõita ning kes tiirutavad kolm tundi ümber linna, otsides tulutult võistluspaika. Paljudel tele ja raadiomeestel on seetõttu jäänud ülekanded tegemata.
Pole normaalne, et pärast hilist naiste käsipallimängu saalist väljunud ajakirjanikud avastavad, et olümpiabussid enam ei sõida, metroo on suletud ja tühermaal pole ainsatki taksot, mistõttu asustatud punkti jalutamine ja hotellisõit kestis kella viieni hommikul.
Pole normaalne, et läbimärgadele ja üdini külmunud naisratturitele ei ulatata tekke ega pakuta sooja teed, et lõdisemist veidigi peatada.
Pole normaalne, et treeningbassein on rahvast pilgeni täis ning harjutamine pole võimalik. Kui tahad teha kiiremaid liigutusi, pead soojendust tegeva ujuja alt läbi sukelduma.
Pole normaalne, et korraldajad jagavad sadu pääsmeid sponsoritele ja VIPidele, kes ei suvatse kohale ilmuda. Samal ajal tungleb ukse taga piletita pettunud rahvamass.
Pole normaalne, et sportlaste tubades puudub konditsioneer ja nad peavad öösiti palavust taluma.
Mõistagi pole nimekiri täielik, sest suur osa jamadest jääb varju. Ent samas on olümpia kestnud vaid kaks päeva.
Alati võib öelda, et milleks virin, pisiasjad ju.
Aga samavõrd võib öelda, et kas on raske välja uurida, milline lipp on Põhja-Koreal, mispidi kirjutatakse araabia keeles, organiseerida bussidesse GPS ning rattavõistlustele 100 tekki ja kümme liitrit sooja teed, kinnitada dušiotsik jäädavalt ning lugeda kokku olümpial võistlevad ujujad ning arvutada välja, kas nad mahuvad ühel ajal basseini treenima või mitte.
Olümpiamänge ei saa korraldada ülejala. Ent teisalt: keda see eelnev huvitab, ekraanile ju lõdisev rattur ja muhuga dušivõtja ei pääse. Ekraanil on kõik särav.
