Täna peaks olema see mälestusväärne päev, mil justiitsminister Kristen Michal läheb koos Kalev Lilloga kahtlustatavana prokuratuuri tunnistusi andma.
Eks kõla see kuidagi kummaliselt? Justiitsminister, ja annab tunnistusi.
Põhimõtteliselt oleme nõus Rait Maruste väitega, et minister ei peaks süüdistuse peale kohe tagasi astuma. Süüdistust tuleb kõigepealt tõestada, meil kehtib süütuse presumptsioon. Pealegi, hetkel on meil sõna sõna vastu olukord ning asjadest veidi ette rutates oleme võrdlemisi skeptilised, et selle kaasuse raames midagi tõestada suudetakse.
Kuid ega tea, ehk on prokuratuur teinud sel korral tõesti esmaklassilist tööd ja tunnistajad millelegi hämarale, mis Michali osavõtul Reformierakonna rahastamisel toimunud, ka leitud.
Teisalt vaidleksime lugupeetud põhiseaduskomisjoni esimehele Marustele vastu ses osas, et meie arvates pidanuks Michal antud kaasuse puhul tagasi astuma (või kui see võimalik, siis volitused uurimise ajaks peatama) just seepärast, et ta on justiitsminister. Julgeksime siiski kahelda prokuratuuri absoluutses sõltumatuses uurida omaenda valdkonna ministri tegevust. Sisuliselt juhib Michal enese suhtes toimetatavat uurimist. Absurdne ju?
Ning millise mulje jätame maailmale, kui meie justiitsminister on ametlikult kahtlustatavana uurimise all seoses erakonna ebaseadusliku rahastamisega? See ongi kolmas põhjus, miks Michalil olnuks siiski targem tagasi astuda.
Asjad peavad mitte ainult olema, vaid ka näima korrektsed – see on üks tüütuseni korrutatud lause, aga miskipärast ei taheta Eesti poliitikas sellest kuidagi õppust võtta.
Aga küllap lõpuks reformierakondlik tõekomisjon, vabandust, tarkade kogu oli vist selle nimi, tõe päevavalgele toob ja õigluse jalule seab. Süütud saavad rehabiliteeritud ja kurjad kaebajad karistatud.
