Kui inimesel on vananemise ees surmahirm

Ma ootan juba aastakümneid paaniliselt suurt lotovõitu, aga seni tulutult. siinsele hirmule oleks kõige kohasem vastata, et kui see on tõesti surmahirmust kangem, siis aitab ka jupp nööri.

Milline kohutav vastus. Probleemist on libisetud irvelt üle. Asi on päris tõsine. See on tõsine haigus, mis vajab(aastaid) psühhoteraapiat ja ravimeid, et kuidagigi mõtlemist leevendada. Olen isegi hädas sama asjaga. Vastajal pole halli aimu ka kui TÕSINE see haigus on.

Ühest küljest pidev ülikõrge tööst tingitud stress ja teisest, mootor hakkab selle tagajärjel läbi kuluma. Endast tean. Nüüd lõpuni vererõhurohud.

see pidi küll unenägude alla minema.

Mida mitte ravides võib hulluks minna... Ravimiseks kaks võimalust kas põgened ja rikud enda elukvaliteeti või hakkad vastu ja saad üle.... Aitab hästi pohuism... suren siis suren... mingi ajatagant märkad, kui loll sa olid. Vältimist ei soovita, elu jääb elamata. Kui ise välja ei tule tuleb tõesti psühholoogidelt abi otsida. Lõppkokkuvõttes võib asi lõppeda kodus istumisega ja voodi rešiimiga... Kui ta ise ei oska välja tulla siis võiksid aidata lähedased - arsti juurde saatmisega.

ära vast mine sinna reisile. Täna ütleb, et "sa oled ohutu", aga mida ta homme muretseb, kes teab. Kui tal just ei olegi eesmärki teid kokku sokutada mikski.

Jah, vananemine on ebameeldiv, aga paratamatu. See tuleb endale ilmselt selgeks teha ja anda aru, et igaüks saab selle enda jaoks ise võimalikult normaalseks teha. Mina olen hädas enda vanematega, kes keelduvad vananemast, aga paratamatult teevad seda siiski. Reaalselt väljendub see selles, et nad teevad (tahavad teha) jäärapäiselt samu asju, mida 10-20 aastat tagasi, andmata aru, et vaim võib küll virge olla, keha aga ei tule enam järele. Ja endaga ei tegele, reaalselt asjade kulule otsa ei vaata. Piltlikult öeldes: kui olen pime ja jooksen vastu posti, siis on linnavalitsus süüdi, et post vales kohas, ärge tulge rääkima, et mina peaksin endale prillid soetama, eluaeg olen ilma hakkama saanud! Muidu poleks hädagi, aga kõik selle, mis neil vajaka jääb, peavad kompenseerima teised. Mul poleks eakate vanemate aitamise vastu muidugi midagi, kui asi jääks mõistuse piiridesse ja enda võimeid ka reaalselt hinnatakse ja valitakse vastav elustiil. Uusim kiiks on see, et tahetakse endale läpakat, kuna saadi kokku tuttavaga, kellel on ja kasutab ja küll on tore! Asi, millega ei arvestata, on see, et tuttav on üle 10 aasta noorem, kogu eelnenud elu töötanud raamatupidajana, mis viimasel paarikümnel aastal ilma arvutita suht võimatu, seega juba pikaajalise kasutamiskogemusega, mitte ei tee pealt 80-sena arvutiga esimest tutvust. Ja meie pere jaoks hakkab see tähendama ca 20 telefonikõnet päevas teemal: see kuradi arvuti on rikkis, tulge ruttu ja vaadake, mis viga. Tormad kohale ja viga pole muus kui oskamatuses. Räägid ära, poole tunni pärast uus kõne: ikka rikkis! Oleme sellest ostust ära püüdnud vingerdada, aga juba on näha selgeid solvumise märke, et nende soove ignoreeritakse. Et jah: parim on vist ikka püsida reaalsuses. Mitte mõelda endale hädasid külge, aga ka mitte sulgeda silmi ja ignoreerida neid, mis juba kohal.

See võib olla vampiir, kes teda närib ja ärevus-nõrkushooge temas esile kutsub. Kirjutaja tundub olema õelavõitu ja ta näib vihkavat toda naist.