Ärkan kusagil nii kella 2–3 vahel öösel unenäo peale üles. Näen mingit totaalset jura, keegi kipub kallale või siis ma kukun – treppidest alla, läbi aknaklaaside, siledalt maapinnalt sügavikku. Verd ei näe, valu pole. Vahel näen ka inimesi enda ümber, kuid õnneks või õnnetuseks näod ei jää meelde. Ärgates on selline vastik tunne ja und enam ei tule. Keegi soovitas unenäod meelde jätta, et nendest vajalikud järeldused teha. Ma ei oska küll unenägudega midagi peale hakata. Aru ma ei saa, miks ma neid üldse näen.
Oksana
Stella: Kõik uneneäod pole tähenduslikud, seepärast on õigem need hommikul ärgates endast lahti lasta. Milleks vaevata pead selle üle, millele pole seletust?! Isegi kui korduval unenäol peakski olema teie jaoks sõnum, ei kandu öösel nähtu üheselt teie ellu.
