Mind tabas selline teadmine alles hiljuti. Väga pikalt olin otsinud elukaaslast, kes aitaks mul üksinduse vastu võidelda. Ma sain paari mehega isegi tuttavaks ning sellest tutvusest oleks võinud ajapikku kasvada midagi rohkemat. Uskumatu, aga mehega olles jõudsin järeldusele, et olen veel üksikum kui päris üksi olles. Ma pidin mehe eest hoolitsema, mees nõudis minult suurema osa vabast ajast ja tema ülalpidamine oli vaat et kulukam kui auto igakuised kulutused. Tänaseks olen päris pikalt üksinda elanud, ma olen õnnelik! Irina
Stella: Kusagil pole kirjas, et üksinduses ei saa inimene päris õnnelik olla. Üksindus pole haigus, vaid seisund. Väga hea, kui see on inimese enda soov ja valik. Vähem hea, kui üksindus on olude sunnil meid tabanud. Muuseas, üksindus võib tabada ka pereinimest, kelle puhul teised ei oska midagi taolist kahtlustadagi.
Ka üksik naine võib olla õnnelik, nagu meeski. Teatud eani on nii naisele kui mehele kindlasti vajalik vastassoo energiaga kokkupuudet. See hoiab organismi tasakaalus, närvid on korras ja haigusi on vähem. Kes on pikka aega üksi elanud nagu hunt metsas, sel on lausa ületamatuid raskusi uude suhtesse minna.
Ja ega kõik hea siin ilmas taandugi ainult paarissuhtele. Iseendaga paremaks läbisaamiseks tuleb tegelda võrdselt nii oma keha kui vaimuga, viibida palju looduses, mõõdukalt sportida ja võtta elult parim.
