Unistused on tihtipeale need, mida inimene hoiab sügaval enda sees. Kõva häälega rääkimine keerab unistuste täitumise justkui kihva.
Ka kõige salajasemalt hoitud mõtted võivad ühel hetkel täide minna. Eesti riik on nagu unistus, me ei pea vajalikuks endast kõva häälega rääkida, vaid sõuame tasa ja loodame sellega kaugele jõuda.
Minu ideaalis on Eesti riik selline, kus suudame luua midagi tõelist ja eristuda erilisusega.
Arutleda selle üle, kuidas oleks korraldatud elu ja ühiskond minu unistuste Eestis, on esimene pidepunkt. Ühiskond põhineb keelel, selle arendamisel. Võiksime suuremat rõhku panna eesti keele õpetamisele ja selle jagamisele neile, kes on huvitatud keele õppimisest.
Viibisin kaks nädalakest Montenegros ja sain eesti keele kõlale tagasisidet – see kõlab tänu vokaalirohkusele nagu linnulaul. Eesti riigikeel, üks ja ainus, peab olema eesti keel, see on Eesti riigi ja ühiskonna alustala.
Teiseks võiksime rohkem toetada vabatahtlike tegevust siin ja nende lühiajalist saatmist välismaale. Noortevahetused on üks paremaid viise, kuidas rikastada noore andeka inimese maailmapilti ja tutvustada maailmale Eestit ja eesti keelt. Naastes kodumaale, suudavad need noored kindlasti rohkem ära teha, kui need, kes maailmas ringi rännata ei saa. Seega põhineb minu unistuste Eesti ühiskond aktiivsetel noortel, kes tahavad hallist massist eristuda ja teha midagi konkreetset riigi hüvanguks.
Eesti edu võti on aktiivsed noored
Aktiivsete noortega saan siduda ka järgmise pidepunkti: kuidas saaksid kodanikud ja maainimesed rohkem sõnaõigust. Eestlase põhiviga on see, et kiruma ja suure suuga rääkima on ta valmis, aga reaalselt midagi ära tegema ja kirjalikult tunnistama tihti mitte. Seega minu unistuste Eestis on palju rohkem tegutsemist ja palju vähem paigalseisu.
Kodanikud kardavad, et nende hääl ei loe ja seepärast ei tihka ka tegutseda. Seda muudaksin kohe. Küsija suu pihta ei lööda, seega tuleb vähemalt proovida midagi muuta.
Aktiivsed noored on need, kes võiksid esindada ka maainimesi. Tihtipeale on Eesti maainimesed tagasihoidlikumad ja harjunud eluga mitte just alati parimates tingimustes. Neil on majapidamine, lapsed ja kõik mitte alati käe-jala juures. Seega võiksime maainimesed tuua ühiskonnale lähemale ja võtta nende probleemid riigi südameasjaks. Vastasel korral loobutakse elust maal ja kolitakse linna elama.
Eesti ilma põllunduseta pole just paljude unistus. Seega tuleb meil kiiremas korras asuda põllumehi toetama, kui tahame säilitada Eesti riigile nii omast põllunduskultuuri. Põllumees ei eelda, et juba hommepäev saabub rahaauto ja kõik mured leiavad lahenduse. Ta ootab tõenäoliselt eelkõige tuge ja teadmist, et strateegia põllumajanduse hüvanguks on paigas. Väikestes tegudes peitub edu. Pole olemas unistust, mida ideaalne Eesti täita ei suudaks.
Raha ei tee rikkaks
Minu unistuste Eestil ei ole vaja jõuda viie rikkama riigi hulka. Rikkus ei ole ainult materiaalne väärtus, vaid midagi sügavamat. Eesti riigi rikkus on lapsed ja armastus.
Eesti eesmärk peaks olema tagada igale suurperele elamisväärne elu ja anda neile turvatunne, et riik on nende jaoks olemas.
Montenegros küsisin kümnelt inimeselt ühe ja sama küsimuse: mis on teie unistus? Üks lapsekäruga tumedamat verd katkiste riiete ja määrdunud ilmega naine vastas, et tema peamine unistus on saada süüa. See pani mind mõtlema ning ma usun, et Eesti peaks küsima sama küsimuse igalt oma riigi kodanikult ja eriti just suurperedelt, kellel võib
olla samuti unistuseks saada igapäevast sööki. Probleemide tuvastamine aitab jõuda tegusate lahendusteni. Vahel piisab imepisikestest tegudest, et jõuda välja millegi suure teostamiseni.
Unistused võivad jääda ainult unistusteks, võivad saada ka tegudeks. Kõige tähtsam on hoida oma kodumaad ja lähedasi ning alati seista iseenda ja oma mõtete eest.
Eesti riik on unikaalne ja kordumatu, oma ajaloo ja keele poolest eriline ning peaks olema alati tolerantne ja armastav oma riigi kodanike vastu.
Minu unistuste Eesti on rahul sellega, mis on olemas, kuid alati avatud uutele mõtetele, unistustele ja väljakutsetele.
