Kuldmedaliga eesti kooli lõpetanud neiu tunneb end eestlasena
Tallinna Prantsuse Lütseumi kuldmedaliga lõpetanud Anna Zadorožnaja ei leia põhjust, miks eestlased ja venelased ei oska Eestis läbi saada.
Anna käis vene lasteaias, kus vanaemad, kes toona eesti keeles väga osavad ei olnud, panid ta eesti keele kümblusrühma. Anna sai keele suhu ja Audentese eelkooli minnes ei tundnud enam, et eesti keel talle võõras oleks. "Ma ei mäleta sellest ajast nii palju, aga eks ma juba siis oskasin," ütleb neiu.
Ukraina taustaga ema ja vene rahvusest isa õppisid temaga koos. "Nad räägivad täitsa hästi, ei mingeid probleeme," sõnab Anna. Kodus tuleb ette olukordi, kus kodune vene keel asendub mõneks lauseks eesti keelega – enamiku aega Anna seda räägibki. "Osal teemadel on natukene raske rääkida vene keeles, sest ei ole harjunud," tunnistab ta.
Koolis vaenu ei näinud
"Venelased tunnevad minu jutus ära aktsendi ja ütlevad kohe, et ma olen eestlane. Koolis rääkisid õpetajad sama. Samas vanemad ei märka," räägib Anna.
"Mõni venelasest sõber on mu käest küsinud, kas ma olen terve kooli aja varjanud enda nime klassikaaslaste eest," naerab Anna välja minu mõtte vaenust. "Muidugi ei olnud see nii. Keegi ei vaadanud imelikult. Vene keele tunnis ma lihtsalt aitasin neid." Tema sõnul oleks väga oluline, et Eestis, kus see on võimalik, soodustataks eestlaste ja venelaste omavahelist suhtlemist. "Näiteks saaks korraldada ju imelihtsalt õpilasvahetusi koolide vahel."
Kirjutamisel tuleb Annal mõni viga sisse. "Aga üldiselt saan hakkama küll," ütleb tüdruk, kes sai eesti keeles 99 punkti, vene keeles 4 punkti vähem.
"Ma venelasi kurikaga peksmas ei käi, eestlasi ka mitte," kummutab Anna linnalegende. "Ega ma vaidlema ei kipu. Mis mul teha? Vahetevahel juhtub seda, et jutt läheb venelaste peale ning algab halvustamine. Kui ma siis ütlen, et ma olen ka venelane, siis suhtumine muutub kohe. Eks neid peksmisi ole olnud ja kindlasti räägivad venelased eestlastest ka, aga ega ma seda hinge ei võta. Mis ma teha saan?"
Keeled tulevad kasuks
"Ma olen kuidagi kahevahel. Kuidas ma ütlen, kas ma olen eestlane või venelane? Muidugi ma suhtlen eestlastega, olen ju terve elu Eestis elanud. Kodumaa on mul ikkagi Eesti." Vaatamata sellele ei tunne ta, et vene keel, mida ta hästi valdab, liigne oleks. Võrkpalli mängiv Anna teab, et ükski keel pole liiast. "Kui ma võistlustel käisin Narvas, siis oli sellest väga suur kasu ning mõnes olukorras on kasulik, kui oskad ennast väljendada." Kasuks on tulnud vene keel ka tööle kandideerimisel, sest teeninduses kogemusi saanud Anna oskab vene klienti tolle emakeeles abistada. "Kindlasti on see suur eelis mõne teise ees."
