Emakeele Seltsi keeletoimkonna 11. juuni 2012. aasta otsus teavitab, et: ajaloosündmuste, ajastute jms nimetusi kirjutatakse väikse algustähega, välja arvatud nendes sisalduvad muud nimed; pidada muutumatute sõnade kas või ~ kasvõi, just nagu ~ justnagu, just nimelt ~ just-nimelt, kui tahes ~ kuitahes ja mis tahes ~ mistahes puhul võimalikuks nii senise normingu kohast kokkukirjutust kui ka sõnaühendite sulandumise ja liitmäärsõnade tekkega põhjendatud kokkukirjutust. Nii sidekriipsuga kui ka sidekriipsuta võib kokku kirjutada võib-olla ~ võibolla; ühend- ja väljendusverbituletiste kokku- ja lahkukirjutusest.
Esimene ja kolmas otsus on piisavalt üldised, sestap olgu nii. Ent keskmine, konkreetsete näidetega otsus lausa meelitab küsimusi välja.
Eesti keele instituudi peakeelekorraldaja Peeter Päll selgitas muudatusi põhjendades nii – "Kõik keeletoimkonna otsused peavad võimalikult hästi kajastama seda keelepruuki, mida haritud inimesed loomulikkuses kasutavad." (19.07. PM).
Kui nii, siis oleks huvitav teada, millise "haritud" inimeste valimi alusel nimme ülaltoodud sõnad-sõnapaarid mängu võeti? (Ei usu, et "haritud" inimeste kõnepruugis toodud sõnad/sõna-paarid erilist muret tekitavad ja usinat kasutustki leiavad.) Ja kuis on lood "vähemharitud" või "harimatute" inimeste kõnepruugis kasutatud sõnavaraga? Ning seda loomulikult nii kirjasõnas kui ka kõnes (nt ajakirjanikud nii tekstiloojatena kui ka raadios/TVs rääkides).
Loomulikult pakub huvi ka see, milline oli keeletoimkonna laual olev lähtesõnavara (sh hulk ja päritolu), millest nopiti välja otsusesse jõudnud sõnad/sõnapaarid? Ja veel – milline oli tekstide või suulise kõnepruugi valik, kust nood näidetena käsiteldavad välja nopiti? Seega – kas lähtesõnavara on puhtalt "haritud" või "vähemharitute ja harimatute" inimeste kõnepruugist pärit?
Järgneb küsimus – kuidas arvutile mängu tulnud keeleuuendused selgeks õpetada, arusaadavaks/äratuntavaks teha? Heal arvutil on ju olemas nn õigekeelsuse kontrollimise vahend, mis toimib kas arvutikasutaja tahtel või ka vaikimisi automaattoimele seatuna.
Ja viimane küsimus – millele eesti keele korraldamisel/arendamisel edaspidi enim rõhuda? Kas õigekeelsusele, võõrsõnakasutusele, nimede/nimetuste õigekirjale, sõnalaenudele (nii murde- kui ka võõrsõnalaenudele)? Ning millises vahekorras? Kuidas asjakohaselt tehtu avalikustada, pidades silmas, et tehtu elusaatus oleneb meist, keelekasutajaist, nii "harituist, vähemharituist kui harimatuist"?
P.S. Kas järgmine kord võtta kaalumisele ka sõnapaar on või ~onvää?
