"Vaieldamatult on see minu läbi aegade kõige suurem filmiprojekt," märgib režissöör Hardi Volmer oma viimase filmi "Elavad pildid" kohta, mille võtted alles äsja lõppesid.
"Esiteks hõlmab lugu tervet 20. sajandit, jäädes ajavahemikku 1908 kuni 1998," täpsustab Volmer, kellelt pärineb ka filmi idee. "Samas teeb filmis kaasa üle 40 näitleja. Ainuüksi ühte või teist peategelast kehastavad neli kuni viis näitlejat, sest lihtsalt ajaline mõõde nõuab seda," maalib Volmer pildi filmi ajalisest mastaapsusest.
Režissöör tunnistab, et vähemalt ettevalmistustöös oli ilmselgelt kõige keerulisem ja pidevat peavalu tekitav näitlejate valik. "Paljud osatäitjad pidid ju olema välimuse järgi sarnased, et vaataja saaks aru, et üks või teine tegelane on vanemaks jäänud. Tegelikult oli see päris huvitav töö, kui sa pead välise sarnasuse järgi hakkama erinevatest näitlejatest voolima ühte karakterit," tunnistab Volmer. "Meil on ju mitmeid näitlejate dünastiaid, kus see sarnasus on tõepoolest ka olemas ja ka mitmed nii-öelda kooslused olid meil juba valmis mõeldud, kui korraga hakkas selguma, et üks ei saanud ühel, teine jälle teisel põhjusel filmis kaasa teha. Mis tähendas omakorda, et meie olime sunnitud ära ütlema mitmele näitlejale, kes olid selle inimesega nii-öelda komplektis," räägib Volmer näitlejate rollide jaotusest, mis režissööri sõnul oli kümme korda hullem kui kõige raskema pusle kokkupanek. "Kokkuvõttes oli see päris valuline protsess ning seetõttu erineb ka lõpptulem ideaalvariandist, mis meil algselt oli planeeritud," meenutab Volmer filmi sünnivalusid.
Volmer kiidab staaride plejaadi
"Samas oli tohutu rõõm teha tööd selliste staaridega nagu Ita Ever või Aarne Üksküla. Lisaks Tõnu Oja, Peeter Jakobi, Anu Lamp, Marika Vaarik. Noorematest Sandra Üksküla, Hendrik Toompere jr jr, Priit Võigemast. Nii et terve plejaad uhkeid näitlejaid," on Volmer silmanähtavalt rahul näitlejate valiku üle. "Lisaks tegi kaasa terve hulk suurepäraseid näitlejaid Vene Draamateatrist."
Eriti kiidab režissöör vanameister Üksküla, kellel mõni aeg tagasi tekkisid tervisemured. "Polnud temaga mingeid probleeme. Ta oli väga hästi taastunud ja täies elujõus. Kuigi meil oli talvel tohutu pikk võtteperiood ning nüüd ka enne jaani oli nädala jagu võtteid. Kuid ta oli reipalt rivis, mis tegi ainult rõõmu," kiidab Volmer Üksküla töövõimet.
Tänaseks, mil seljataga on filmi nii välis- kui sisevõtted, tunnistab Volmer, et ootamatusi ja keerulisi olukordi tuli ette kuhjaga. "Selliste suurte projektide puhul teedki igat asja kui esimest korda. Samas mõned momendid, mida ma kartsin, osutusid jälle hoopis lihtsamaks. Näiteks kogu ettevalmistusperiood, sest võttegrupp oli tõesti väga toimekas."
Meeste rõivaste hankimine oli keeruline
Et me liigume läbi terve sajandi, mis on täis väga palju erinevaid moode, siis huvitaval kombel ei tekkinud probleeme naiste kostüümidega, meenutab režissöör. "Samas meeste rõivaste hankimine oli üllatavalt keeruline." Volmeri sõnul saadi suurem osa kostüüme Eesti teatritest ja laenutustest, aga ka vanakraamipoodidest, mitte ei õmmeldud. "Eesti film ikkagi. Mõtleme eelarve peale," tuli režissööril kahe jalaga pinnal püsida. "Kuigi, jah, mõned kostüümid õmmeldi."
Ees ootab filmi helindamine ja järeltöötlus. "Kõik lood, seigad ja episoodid, mida me filmisime, viime veel järeltöötluses ajastuomasesse laadi," selgitab Volmer. "Sest filmi üks peategelasi, kojamehe poeg Julius on kinomehaanik, näidanud eluaeg filme ning just tema mälestuspildid heiastuvad meile ajastustiilis filmilõikudena. Nii et omamoodi sõidame läbi 20. sajandi filmiajaloo. Mis omakorda tegi meie töö veel keerulisemaks. Kuna filmi erinevad minevikuepisoodid on üles võetud vastavalt ajastuomasele stilistikale," kirjeldab Volmer filmi pildikeelt.
Lõhutud sajand ja murtud südamed
See on lugu ühe naise ligi sajandipikkusest elust Tallinna vanalinnas, kuhu mahub nii traagilist kui ka koomilist. 20. sajand kui tohutu kaootiline pendel hakib inimsaatusi, tükeldades naise armastust ja kogu tema elamist, lipukirjaks ikka ja jälle inimese vabastamine.
Ajaloolise suurfilmi tegevus viib vaataja läbi 20. sajandi ja räägib kahe eesti inimese, Helmi ja Juliuse lood. Film algab nende sünniga sajandi alguses ühes balti-sakslastele kuuluvas majas ja lõpeb sajandi lõpus taasiseseisvunud Eestis, koos uuskapitalistlike väärtuste saabumisega. See on groteskses laadis nii huumorit kui ka traagikat sisaldav käsitlus Eesti ja Euroopa ajaloo keerdkäikudest ning jõuab vaatajani 2012. aasta detsembris, tähistades sellega ka Eesti Filmi 100. juubeliaastat.
"Üks filmi keskseid tegelasi on kinonäitaja Julius, kelle kaudu oleme võtnud ette pakkuda vaatajatele paralleelselt ajalooliste sündmustega ka kino kui sellise ajalugu. Vaatajal on võimalus imestada, kui palju ühe sajandi jooksul nii elus kui kunstis toimus kõiksugu muutusi. Filmi raamib kaasaegsete sulide soov see maja vana naise käest välja petta," kirjeldab Volmer.
"Elavad pildid"
Stsenarist Peep Pedmanson
Režissöör Hardi Volmer
Operaator Kristjan-Jaak Nuudi
Kunstnik Kalju Kivi
Produtsent Anneli Ahven
Peaosades:
Helmi: Sandra Üksküla-Uusberg, Anu Lamp, Ita Ever
Erik: Hendrik Toompere jr jr, Ain Mäeots
Julius: Priit Strandberg, Priit Võigemast, Tõnu Oja, Aarne Üksküla
Parun: Peeter Jakobi, Toomas Suuman
David Hirsch: Peeter Oja ja Guido Kangur
Matvei Jagodin: Juri Zhilin ja Mihkel Smeljanski
Dr. Karpinsky: Peeter Volkonski
Juliuse ema Roosi: Maria Soomets ja Maarika Vaarik
Gülja: Kaia Skoblov
Mängufilmi "Elavad pildid" eelarve on 660 000 eurot
Tootjafirma Exitfilm OÜ
Võtted toimusid ajavahemikus sügis 2011 – suvi 2012
Film esilinastub detsembris 2012
