CAMPION 925: Fotol on sama mudel, mis reedel uppus. Uppunud kaater on umbes 33 meetri sügavusel merepõhjas, esmaspäeval minnakse võimaluse korral merele, et paat üles tõsta ja selgitada, mis täpselt juhtus ja järele andis. (Internet)

Reede hilisõhtul märkas Naissaare suunal sõitev üheksaliikmeline seltskond, et nende paat lekib tugevalt, olukord hinnati ohtlikuks ja helistati häirekeskusse. Teine kõne tehti kaheksa minutit hiljem juba uppuva kaatri kajuti katuselt.

Mõne minutiga põhja läinud kaatri Campion 925 kapten Indrek ei osanud veel eile öelda, mis täpselt juhtus. Enne sõitu uuriti ilmaolusid ja veenduti, et kaater oli korras. Välja sõideti Piritalt suunaga Naissaarele. Paljassaare kohal hakkas paat lekkima nii tugevasti, et pilsipumbast ja ämbrist kasu ei olnud.

"Uppumise põhjustas tehniline rike, mitte ristlainetus," lükkab Indrek ümber ühe levima hakanud versiooni.

Põhja prefektuuri operatiivjuht Einar Lillo ütleb, et merehädaliste tegutsemine oli väga eeskujulik: "Ei olnud mingit paanikat, rahulikult saadeti hädasignaal häirekeskusele ja loodeti väga selgelt endale ja appi ruttavatele jõududele. Ja näha on, et see kandis vilja." Lillo sõnul oli üheksa inimest paati arvestades just paras hulk, viis meest ja neli naist vanuses 22–30.

Hädasolijaid saadeti otsima piirivalvekaater MP-15, operatiivpaat PVL-107, lootsikaater Ahto-28 ja Viimsi vabatahtliku merepäästeühingu liikmed. Lootsikaater Ahto kandiski päästeoperatsioonil võtmerolli, nemad leidsid merehädalised.

Indrek räägib, et õnnetus oli õppetunniks merekooli haridusega mehele endalegi. "Ei osanud oodatagi, et see kõik toimub ühe-kahe minutiga. Kindlasti saab veel kiiremini reageerida, et kõik raketid, asjad ja vestid peaksid olema võimalikult käepärast," seletab ta. Merekoolist saadud tüürimehe paberid on ka kaasas olnud kapteni vennal Andresel, kellega päästmiskohustused justkui iseenesest jagunesid.

"On abc, et tuleb kokku hoida, see tuli automaatselt," meenutab Indrek. Reisijad said kohe selga päästevesti ja kokku liideti paadis olnud vendrid, millele meres toetuda ja millest kinni hoida.

Andrese sõnul meri nalja ei mõista: "Vette hüpates tuleb säilitada kõigis rahu, usku ja lootust. Päästmine võib võtta alati omajagu aega ja tuleb säilitada energiat pikemaajaliseks vees viibimiseks."

Omal nahal kogetud õppetunniks oli meestele, et kaasas võiks olla ka veekindlas pakendis mobiiltelefon või käsiraadiosaatja laetud akuga.

Merehädalised tunnevad end Indreku sõnul juba hästi, vaid ühel olla palavik olnud, mis nüüdseks möödas. "Õnnelik lõpp, kõik pääsesid koju pere juurde ja õnnetusi juhtub igal pool, maa peal ja mere peal."

Indrek on päästjatele äärmiselt tänulik: "Kiirabi poolt oli väga, väga hea teenindus. Soojad joogid ja tekid toodi väga kiiresti. Ja päästjad sadamas, iga mees andis oma kampsuni ja särgi seljast ära. Kiidusõnad neile igatahes!"

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Geidi Raud
Telefon 614 4056
geidi.raud@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis