Oleme sel teemal küll ka varem mitmel korral kirjutanud, kuid öelgem see siis nüüd selgelt välja: Tallinnas käimasolev bussiradade juurdejoonistamine on terror maksumaksja suhtes.
Mitte mingit konkreetset, analüüsil või uuringul põhinevat plaani, mille alusel Tallinna liiklust reformida, linnavalitsusel ei ole. Kui aga lihtsalt võtta kätte ja teha niigi pudelikaela meenutav kesklinna liiklus ühe sõiduraja võrra veelgi kitsamaks, on tulemus valus. Pigem võiks ühe raja juurde joonistada ja anda see bussidele, kuid on selge, et see ei ole praeguste tänavate laiuse juures mõeldav.
Sõidukid, mille kesklinna saamise takistamiseks kogu see jama on välja mõeldud, saavadki pärsitud. Kuid reaalset alternatiivi neile pole, sest Tallinna ühissõidukite liinivõrk on ajast ja arust, täiesti arusaamatute marsruutide ja graafikutega. Toome ühe konkreetse näite: liini nr 18 bussid saabuvad Laagrist Viru keskusesse viival suunal peaaegu alati 2–3 minutit varem peatusesse (Nõmmel) ja jõuavad lõpp-peatusesse ca 10 minutit varem. Nii ei saa paraku oma liikumist planeerida.
Auto ei ole tänapäeval enam mingi staatusenäitaja, see on paljudele täiesti tavaline vahend oma igapäevase elu asjade ajamisel. Sa lihtsalt pead viima teinekord lapsed trenni ja tooma linna teisest otsast ämma kõige pisemat hoidma ning kui see sulle nii paarikümne minuti võrra keerulisemaks on tehtud, siis ajab ikka vihaseks küll.
Isegi kui linnavalitsus ei raatsi uuringutele raha raisata, võiks käsu korras saata nädalaks ainult ühissõidukitega liiklema näiteks abilinnapead. Oleks päris huvitav teada, mida arvaks asjast Taavi Aas pärast seda, kui on ise ka korra bussiga sõitnud.
Niisiis on meie väide see, et tehtagu esmalt korda ühistransport, siis hakatagu takistusi looma sõidukikasutajatele. Ega inimene loll ole: kui ühissõidukitega sõitmine oleks vähegi säästlikum või mugavam kui oma autoga sõit, küll seda siis ka kasutataks. Aga praegu see kahjuks nii ei ole.
