Pool aastat tagasi saime endale uued naabrid: noor pere, kaks last ka. Selle poole aasta jooksul olen neist tüdinenud: aina käiakse meie juures asju laenamas.
Algas see kõik tühjast-tähjast. Kas sul soola on? No on. Mul sai suhkur otsa, ehk laenad? Laenan ikka. Kuule, jahu oleks vaja paar lusikatäit, ei hakka poodi minema. Ikka saab. Ja nüüd on see kerinud juba sinnamaale, et mees käib meie juures tööriistu laenamas, pooled neist ongi juba peaaegu nende juures. Laenatakse, aga tagasi ei tooda. Söögikraamist ma parem ei räägi. Nojah, kogused on iseenesest tühised, kuid asi on põhimõttes. Ära on tüüdanud. Mida ette võtta? Väike koht, tülli ei taha ka pöörata...
Stella: Võib-olla on naabrinaisel lusikatäiest suhkrust või soolast hoopis olulisem kellegagi suhelda – kahe väikese lapsega päevast päeva kodus, see muutub pikapeale üksluiseks, olgu lapsed nii toredad kui tahes. Sool ja suhkur ei maksa ju poes nii palju, et seda alatasa peaks laenamas käima. Või kui see nii ongi, siis paremal ajal võiks naabrinaine kilo soola ja teise suhkrut teie juure hoiule tuua. Tööriistade laenamine on eraldi teema. Millegipärast kipub nii olema, et peremehe käest välja läinud tööriista võib sama hästi kui maha kanda. Isegi kui see mitme küsimise järel koju tagasi jõuab, pole sellega enamasti enam midagi peale hakata.
