Nii ütleb Facebookis 25aastase Võru noormehe kaasa. Uus jalakäijate ja ratturite sild Oslos, trepid, mis püüaks iga ekstreemsportlase pilku, nõudsid oma esimese ohvri.
Õnnetus ei hüüa tulles! Kuid kui ka hüüaks ei muudaks see valu olematuks, igatsust väiksemaks...
Liiga harva väljume me oma elumullist, oma rutiinist. Liiga harva helistame Sõbrale, et küsida "kuidas läheb?"
Ikka on ettekäändeks kiire elu, tohutu väsimus, pakilised töökohustused. Ei jõua, ei jaksa, ei viitsi!
Siis ühtäkki avastadki, et Sõbral pole praegu rõõme, mida sinuga jagada. On vaid kurbus ja mure.
Jääb vaid lootus, et nüüd pole veel liiga hilja aidata Sõbral murekoormat kanda.
Viimane aeg olla olemas, kuulata!
Nii ehk otsata kurbus ei ole nii raske taluda.
Järelhüüe seisab jalgrattaklubi Freedown kodulehel. Riho oli üks neist, kes harrastas spordiala nimega jalgratta-downhill, mis tähendab suurel kiirusel mööda künklikke radu mäest alla tuhisemist. Jalgrattal treppidest alla sõitmist pole seega põhjust Riho puhul millekski eriliseks pidada.
Eestlasest noormees lahkus meie seast kolmapäeva ennelõunal Ullevåli haiglas, kirjutas Aftenposten. Kaks möödunud laupäeval Bjørvika linnaosas juhtunud õnnetust pealt näinud rulasõitjat ütlesid, et Riho oli enam kui poolesaja astmega kolmeosalisest trepist peaaegu alla jõudnud, kui kukkus peaga vastu graniitsillutist. Kiivrit ta ei kandnud.
Läheduses juhtus viibima ka Elisabeth Norheim koos oma 15aastase pojaga. Naine ja rulasõitjad ruttasid eestlasele esmaabi andma: "Jooksin tema juurde ja nägin, et tal on raske peavigastus. Suur muhk otsa ees ja ta vaevalt hingas. Tal polnud pulssi, aga ta reageeris, kui temaga rääkisime," kirjeldab naine.
Oslo politsei andmeil viibis eestlane Norras puhkusel, selles aga polnud politseinikud kindlad, kas ta tegi õnnetushetkel mõnd trikki. Teada on see, et Riho oli rattaga sõitmas ilma kaaslasteta.
Praegustel andmetel polnud õnnetusel peale eestlase rohkem osapooli.
