Tarifitseerimine – miks mängisid pillimehed vanasti paremini

Esitaksin omapoolse küsimuse, mis oleks ka vastuseks: "Miks ei olnud tänaseid muusikuid Vello Orumetsa matustel?"

Jäta jutt poliitikavabaks.

Ei saa jätta - mõtteviis, et keegi peab otsustama rahva eest ära, et mis on terad ja mis on sõklad - see viib ainult ühe maailmakorrani.

täiesti ajudeta jutt alar ojalo suust. usun, et kui näiteks nirvana oleks pidanud sellise komisjoni ees käima, siis maailm ei teakski sellist bändi. lihtsuses peitub geniaalsus ja vahest on vaja ka röökida-karjuda, et oma tundeid väljendada.

nagu näha õõnestasid kõik eestlased süsteemi, kes väljast, kes seest. ma mäletan asju küll veidi teistmoodi, aga noh vana pea, eks asjad kipuvad valesti meenuma.
mis puudutab pealkirja väidet, siis ma ütleks, et mingi üldine keskmine tase on tõusnudküll. juhtusin siin juutuubist vaatama 90 esimeste aastate videosid nö noortebändidelt janoh, olgem ausad mängutase on masendav. täna ei saaks sellise tasemega üldse kuhugi. igal ajal on muidugi olnud geeniuseid, nt radari tipptaset ei ole minu arvates eestis mitte keegi hiljem saavutanud. see oli ikka uskumatu, mida tehti. mu arust on praegu nö pillimehe miinimumtase oluliset parem, kui paar-kolmkümment aastat tagasi, see on seletatav nii tehnika kui õppemetoodikate paranemisega, tänapäeval saab igaüks valida õpetajaid ja meetodeid vastavalt oma tasemele ja huvidele ning selle tõttu on keskpärase taseme saavutamine oluliselt kiirem. kui tahad teha metalit, siis õpid metalit ja ei raiska aega loobi õpikust noonakordide väänamisele. samas kuna õppe põhi on kitsam, siis keskpärasest tasemest edasi jõudmine on jällegi keerulisem.
ja muidugi oluline asi mis muusikas on juhtunud, on digitaalne hüpe. praegu on igast läpakast võimalik välja võluda saunde, mis veel kümme aastat tagasi maksid meeletut pappi ja nõudsid kõvasti stuudioaega. iga vend võib täna teha ükskõik kui kvaliteetset produktsioon, kõik on ainult kõrvade vahel kinni. ses mõttes on demokraatia (salvestatud) muusikas totaalne.

vesi oli sinisem,rohi rohelisem, õhk puhtam. M.O.T.T.

JT kommi oli hea lugeda. Eriti sobis võrdlus tänapäevase Superstaari saate zhüriiga.

Ojalo jutt omn tüüpiline vana kommari, sovetiaegse funktsionäri eneseõigustus. Ojakäär oli tõepoolest keegi. Ülejäänud tarifitserimiskomisjonide punt eesotsas keskpärase helilooja Mandrega oli üks hall mass sovetlikke käsutäitjaid kes oma igapäevase pugemise raames õõnestasid süsteemi seesmiselt. Ise nad sellest aru ei saanud:-). Nüüd väidavad et õõnestasid aga ei saa jätkuvalt aru, kuidas. Arvavad et tegid midagi eriti kavalat. Tegelikult õõnestasid keskpärasusega.

Väga õige jutt muideks ja paraku on praegune pillimeeste tase kordi madalam. Vanasti ikka atesteerimata muusikut lavale ei lubatud ja tänu sellele oli muusikakultuur väga kõrgel tasemel nii levimuusikas kui ka tõsisemas zhanris. Pole see midagi nostalgitsemine "nõuka" aja järele, vaid valus tõde nii mõnegi kapsaaeda, kes praegu lavalaudu nühivad - live´s ei saa neid üldse kuulata, sest lihtsalt ei oska laulda või mängida nii nagu peaks, plaadil on selle töö ära teinud kompuuter.

paremad pillimehed olid täitsa imestan kui palju häid noori on tariif oli tüütu jama sellepärast et oma kava kõrvalt 50 tangot õppida se võtab ju aega ja rokibänd tegi seda formaalsuse pärast

täna oleks ka vaja sellist komisjoni, siis saaksid igasugused kerlid, jaana kased, lemsalud jm rämpslauljad keelu rahvale esineda

Täesti õiget juttu räägid. Praegu tundub nii, kui kaks tuuri selged, band valimis. Hiiumaal näiteks Iiukalaband, kus pilli oskab mängida üksnes kontrabassi mees. Lauja ja trummimees omaarust kõva tegija, ainult karjub. Õhtujuhina võiks aga see mees küll leiba teenida. Õndsa-vene ajal selline band küll garaažist kaugemale ei oleks saanud, kuid promomine teeb imet ja bandil seljatagune kui tugev. Vot selleks oleks vajagi tarfiseerimist. Käisin Sõru jazzul ja mingi kohalik punt mängis kavereid, nime täpselt ei mäleta mingi swing-popp või swing-rock band ta oli, aga kui poisid mängima hakkasid jäi minul küll karp lahti, et kust sellised tegijad välja võetud on. Eriti meeldis swingi pool. Pärast selgus, et kohalikud poisid. Tarifitseerimisel need noored küll hätta ei oleks jäänud, aga kõrgesti promotud Iiukalaband poleks kindlasti esinemisluba saanud. Vot nii.

Töötasin ettevõttes ,kus oktoobrikuus toimunud "lõikuspidudel" ,umbes 500'le lookas laudade taga istujatele ,esinesid praktiliselt 70-80'ndatel ,kõik meie muusika tipud-
alate Sauli estraadiansamblist kuni Joala ,Linna ,Orumets ,Pihlap ,Mägi ja paljud teised ,
isegi ooperi ja opereti kuulsused.
See ongi jäänud võibolla ainsaks vahetuks kokkupuuteks tolleaegse muusikaeliidiga
sest pileteid kontsertidele oli raske saada kuna need olid sageli juba ette välja müüdud.
Paljud kuulsused esinesid muidugi ka variateedes ja restoranides ning peab tõdema,
et nende tase oli tõesti väga hea.

tuleb väega tuttav ette. Mäletan, mäletan, miks ma ei mäleta...Kui härra Felix oli kusagilt eelmiselt tarikalt tulnud, silmad pealael teineteise kõrval...Aga repist seda, et need, kes taotlesid 1. kategooriat, neil pidi igal juhul 50 lugu olema ette näidata, mille seas võis vist lausa kolmandik "sotsialismiväliseid" palu olla. Ja kõik vähegi tantsitavad rütmid pidid ka esindatud olema. Enamasti tuli esitada 4 lugu - kohustuslik, üks omal valikul ja kaks žürii valikul. Pane praegu mõni tantsubänd rumbat või cha-cha-cha'd mängima, ei usu, et toime tullakse. Mõnikord olid need kohustuslikud palad küll tõsised pähklid aga meeles on need tänaseni. Ja lõpetuseks seda, et Aivar Sirelpuu oli/on ikka rohkem administraator (kusjuures väga tugev) kui pillimees (kuigi saab hakkama ka enama kui kolme duuriga).

JT kommentaar ja võrdlus superstari-värgiga on väga täpne! Aga olgem ikka ausad - tänase Eesti muusikud on tasemelt peajagu paremad kui vineerist saetud kitarride tinistajad ja ühe sõrmega Pille orelit klimberdavad iseõppijad aastal 65!

Ma ei mäleta ühtegi kohustuslikku lugu-kust te sellise info võtsite?...................kas ikka mänginud olete?.........................Kõrtsus või tantsuõhtutel mängiv punt pidi teadma kõiki tantse ja Paberil tuli igal esinemisõhtul kirja panna 60% nõukogude heliloojaid ja 40% lääne omasid.Lääne heliteoste taha kirjutati-rahvaviis ja rahu majas.............................2 korda aastas tarifitseeriti ainult tölle............................Pärnus oli 1 kord tantsupuntidele ja kõtsus vaid siis,kui mõni tahtis tariifi tõsta-tolku sest polnud,sest palgafond oli kindel suurus........................Loomulikult ei mänginud keegi 4.80 -e eest,vähemalt topeldati...................Imelik on lugeda,et praegused muusikud ei tunne nooti...........50-40 a tagasi tegid punti ainult nooti tundvad poisid (vähemalt 2-3 meest olid pundis muusikakooli haridusega)..............................tase on tänapäeval muidugi kõrgem (tol ajal mängisid kõik tippmängijad ka kõrtsudes-seda taset praegused ei ole saavutanud)...................

Toimunud on põlvkonna vahetus ja vanad lauljad pole enam popid. Uusi häid tegijaid tuleb juurde igal aastal , see on supper. Kuulan ennem uut muusikat kui 30 aastat ühte sama laulu (laule) vanalt lauljalt, kelle hääl kähiseb ja hingeldab laval. Vanad lauljad ei arene, uusi laule neilt ei tule ja kolhoosipidusid enam ei peeta nende jaoks.

palju on nüüdisajal lauljaid kes väärivad muusikute või tõesti laulja nime.Ehk üksikud.Ja ka seda muusikat vaevalt kuulatakse kahekümne või kolmekümne aasta pärast Aeg on teine aga palju vaesem hea laulu ja ansamblite poolest.