Mida arvaksite komisjoni otsusest, et Koit Toome on parem kui Ott Lepland? Enamgi veel – Koit Toome võib minna luba küsimata Eurovisionile, aga Lepland ärgu "Eesti laulust" kaugemale vaadaku.
Või mida arvata hinnangust, et Lenna Kuurmaa on Birgit Õigemeelest parem, sest tal on peas 50 laulu, Birgitil ainult 30? Aga veel paarkümmend aastat tagasi peeti Eesti kergemuusikas seda tavaliseks. Sellist esinejate klassidesse jagamist kutsuti tarifitseerimiseks.
Selline Eesti rohkem bändide, vähem solistide kastidesse paigutamine käis tavaliselt kaks korda aastas. Kõik ansamblina tegutsevad bändid pidid võistumängimise eel žüriile esitama tavaliselt 50 loost koosneva programmi, kus oli nii oma valiku järgi õpitud lugusid, aga ka terve hulk nn kohustuslikke lugusid. Viimased olid pärit valdavalt nõukogude ja vennasrahvaste loomingust – hilisematel aegadel võis sinna hulka liigitada ka "edumeelsete" lääne bändide lugusid – ja Eesti autorite palad, kuhu žürii liikmed kõige meelsamini lisasid omakirjutatud laule ja laulukesi.
Kuuldu põhjal löödi kõik Eesti ansamblid kastidesse. Esimesse lahtrisse ja selle a, b ning c alajaotusse pandi need, kes võisid sotsialistlikus vabariigis ja ka väljaspool seda tegutseda piiranguteta. Sinna pääsesid kõik filharmoonia hõlma all tegutsevad ansamblid peaaegu automaatselt. Kuigi formaalselt pidid nad selle kadalipu ikkagi läbi tegema. Aga vabalt võis juhtuda ka nii, et Radar või Music Seif sai oma 1b kategooria libisevalt töö käigus. Piisas, kui näiteks mõni žüriiliige mõnda üleliidulise kuulsusega ansambli proovi juhtus kuulama.
Gruppi 2a, b ja c kuulujad olid kõvad keskmikud. Aga Moskvasse nad enam nii lihtsalt ei pääsenud või pidid mingi tähtsama esinemise eel tegema kordustarifikatsiooni. Eestis võisid nad üles astuda mis tahes laval ja ajal. Segasemaks muutus asi siis, kui tegu oli mõne parteiliselt ülitähtsa üritusega näiteks linnahallis.
Kõige vastakamaid tundeid tekitas mõistagi 3. grupp oma alajaotusega. 3c tähendas praktiliselt esinemiskeeldu, paremal juhul keeldu mitte väljuda esinemistel oma kultuurimajast või emafirmast. Oma bänd – ja praegu vägagi kuulsad – oli ju paljudel enesest lugupidavatel tööstusettevõtetel.
Kuidas tarifitseerimine, nõnda tariif
Loomulikult ei piirdunud asi ainult piitsaga. Ka präänik oli üles riputatud. Nimelt said kõrgemasse lahtrisse tõusnud bändid küsida ka ametlikult kõrgemat punktitasu. Järelikult sõltus sellest ka nende sissetulek.
Kas nüüd kopikapealt, aga suurusjärgud olid eri rühmadel umbes sellised: kõrgeim grupp sai 6.50, järgmine 5.80 ja madalaim 5.20. Raske uskuda, et näiteks Jaak Joala ja Kükametsa ansambli Lihtne ja Lõbus solist sellise rahalise vahekorraga leppis. Ikka mõeldi midagi välja. Ei ole häbenenud ansambli Ruja kunagine administraator, praegu hoopis teises ametis resideeriv Rein Langki tunnistamast, et kui punktitasuna sai pillimees 10 rubla, siis miski ei takistanud ansambli ja esinemiskohaga sõlmimast lepingut, mille järgi kuulus tasumisele ka muusikariistade üür ja transport ja mis võis kergesti maksta 1000 rubla. Ärge öelgegi, et jokk praeguse aja sünnitis on.
Pillimehe põhiline präänik polnudki seega raha, vaid tunnistus, mille alusel ta ametlikult tööle sai.
Olime pillimeeste turjal kõva malakas
Tarifitseerimise kroonimata kuningas oli kahtlemata Felix Mandre. Ehkki Eesti Raadio fonoteegis on tema sulest kindlasti üle poolesaja laulu, peeti teda üsna keskpäraseks heliloojaks. Tema võlu ja võim oli ametikohas – Mandre juhatas ju juba 50ndatest aastatest tolleaegse nimega Rahvaloomingu Maja estraadiosakonda, mis koondas Estonia teatri tiivanurga viie-kuue töölauaga toakesse Eesti kergemuusika kõik hoovad.
Järgmist viiulit kergemuusika troikas ehk kiirkohtus mängis kultuuriministeeriumi rahvaloomingu osakonna hetkeks juhatajaks tõusnud, aga enamiku aega asejuhataja rolli täitma pidanud Alar Ojalo. Mitte ametnikuks, vaid muusikuks õppinud mees, kelle elu sisu on olnud koorilaul.
Praegu töötava pensionäri põlve pidav Ojalo ütleb, et nüüdki tulevad praegused laevadel töötavad Eesti muusikud teda tänama, et omal ajal selline komisjon üldse töötas. Ja sellise järgi tuntakse puudust praegugi. Muusikud räägivad, et tarifitseerimine oli nagu kaks korda aastas toimuv eksamisess, milleks valmistuti hoolega. Ning saadi selgeks nii mõnigi muusikule vajalik põhitõde. Tänu sellele jäädi näiteks ka laevamuusikuna ellu ja süüakse seda leiba tänaseni.
Ka Ojalo meelest oli tegu väga pika ja positiivse projektiga. Kõige vähem ahistamisega. Nagu praegu väidetakse.
"Tolleaegse tarifitseerimise ainus mõte oli eraldada terad sõkaldest – pillimehed hoida lahus inimestest, kes oskasid instrumendil hädavaevu kahte tuuri ja hirmus kõva müra teha. Paraku kaasnes juusteloopimisele ka kisa, et neid ei mõisteta," muigab Ojalo täna. "Tarifitseerimise ainus mõte oli vastu seista nüüdsetele põhimõtetele, kus nooruk suure suuga raadios seletab, et bänd on tegutsenud neli kuud ja nüüd on ingliskeelne materjal valmis. Kangesti tahaks nendelt seletajatelt ka küsida, mitut tuuri nad üldse oskavad? Tundub, et tänapäeval pilli õppida pole tarviski, võid kohe staariks hakata. Sama käib ka loomingu kohta. Piisab ühest vajutusest süntesaatoriklahvile, uu-uu taha ja ongi lugu valmis. Kas pole õigus maestro Raimonds Paulsil, kes ühes intervjuus ütles, et helilooja on inimene, kes istub instrumendi taga, pliiats ja noodipaber kõrval?"
Komisjoni pädevuses ei maksa kahelda
Ojalo meelest kuulusid tarifitseerimiskomisjoni vaheldumisi inimesed, kes olid Eesti muusika absoluutsed tipud: "Felix Mandre kõrval Valter Ojakäär, Gennadi Taniel, Kustas Kikerpuu, Tõnis Kõrvits, Raimond Kangro, Olav Ehala, linnavalitsusest Enn Kiilaspea ja Ene Vohu, kultuuriministeeriumist minuga vaheldumisi ka Jüri Trei, filharmooniast Aivar Sirelpuu... võimas jõud."
Tihtipeale sai aga konkursipäeval näha komisjonilaua taga ka inimesi, keda üksteist läbi ja lõhki tundnud muusikutepere ei tundnud. "Ka komisjoniliikmed võisid vaid aimata, kes partei rajoonikomitee töötajate sildi all tegelikult peitusid. Tundsin isiklikult neist üht, kunagist ansambel Laine tromboonimängijat. Teisi mitte."
Julgeolekutegelinskid ei tundnud kunagi huvi ansamblite muusikataseme kohta ja nii lollid nad ka ei olnud, et oleksid hakanud küsimusi esitama. Siis oleks nende tegelik mask kiirelt peast lennanud. Aga sõnad ja sõnum huvitas neid küll. Kahtlast sõnumit otsiti ju kõikjalt. Ja loomulikult oli see sõnum igal pool ka olemas. Iseasi, kui hästi ja kiiresti see ära tunti.
Ojalo sõnul ei olnud otseselt keelatud muusikat olemas, olid ainult kindlad suunised ühe või teise muusika eelistamiseks. "Joala ja Veski omaaegne vene repertuaar oli kindlalt sees – see oli ju üleliiduline kuldvara, mida mängitakse praegugi. 70ndatel aastatel paraaditsesid laulukogumikud "Laulge kaasa" ja "Meie repertuaar", mille peatoimetaja olin isegi. Need oli suures plaanis rahvusvahelised hitikogumikud, mis haarasid väga palju tolleaegsete edetabelite tippe. Muidugi eestindatud kujul. Usun, et siin meie tollaste pillimeeste hea baas oligi."
80ndatel aastatel hakkas asi minema hõredamaks. "Ei oskagi seletust leida. Mingi osa oli muidugi üleliiduliste autorite ja bändide võimsal pealetungil, kelle looming hakkas muutuma aina konkurentsivõimelisemaks. Ka poolakatelt tuli ühte-teist. Aga sellel hõredusel polnud ideoloogilist survet. Polnud sedagi, kes surunud oleks, sest komisjoni kuulus partei rajoonikomiteest inimesi haruharva. Olime ju muusikutega omavahel," räägib Ojalo.
"Mida küll tehti ja mis mulle natuke ka pinda käis, oli nn kohustuslike lugude valik. Põhiliselt Mandre eestvõttel sattusid nimekirja sellisedki lood, mida paljud komisjoniliikmed isegi mängida ei osanud. Sõnaga – kõige keerukamad võimalikest, teinekord lausa tabamatu harmooniaga. Üsna keerukaks löödi ka lugude rütmika. Tahes tahtmata pidid pillimehed need selgeks õppima."
Peidetud sõnum
Alar Ojalo ütleb, et tõsise muusikainimesena on ta ka ülejäänutega püüdnud alati ausalt käituda. Vähemalt enda arvates. Ent kõrge ametnikuna olid tal ka omad reeglid.
"Minu ei- või jaasõna taga on olnud kahed Tartu muusikapäevad. Ükskord oli tegu Volkonskiga, kui minister Lott tahtis kogu ürituse hoopis ära keelata. Teisel korral võttis Lott mind koguni Valgesse majja Ristlaane juurde kaasa – Rannapi "Ilusas maas" oli leitud salasõnum ja keelav telegramm Tartusse oli juba teele läinud. Surmahoop jäi siiski ära. Küll aga pidi Rannap minu mäletamist mööda taanduma programmiväliseks ettekandeks."
Kuulus lugu Singer Vingeriga
Alar Ojalo karjääri jääb aga igaveseks ilmestama ansambli Singer Vinger nimesaamislugu, kus Trust, Päratrust ja Turist olid järjekordselt ära keelatud ja just Ojalo tosina mitte midagi ütlevast nimevariandist Singer Vingeri välja valiski.
Vinger oli juba ammu selline piiripealne bänd. Väljakutsuv välimus, mõned ebasündsad repliigid lavalt, mõneti kummaline repertuaar – palju siis ikka silmajäämiseks vaja oli.
Kui juba kaugelt olnuks tunda, et ka uue bändi puhul olnuks tegemist Volmeri poistega, oleks nende elu väga kibedaks tehtud – nii palju tundsin ma toonast ametnikkonda küll. Ja silma hoiti poistel kõvasti peal. Pigem oli nimi amortisaator, mitte midagi ütlevus pluss. Arvasin ennast kavalalt toimivat kui ideoloogilise sihiku nimemuutusega ära keerasin.
