Asjad muutuvad ajas. Praegune tarifitseerimine toimub teisiti – televiisoris. Kes seal end tuntuks esineb, selle plaate ka ostetakse, selle kontserdil käiakse. Aga vanasti... Eks ta kokkuvõttes paras jama olnud. Aga teisalt – pundid pidid ju ka oma esinemistasu teada saama.
Need kohustuslikud lood ajasid eriti kopsu üle maksa. Need, kes tahtsid end eriti libedaks muuta, valisid üheks kohustuslikuks palaks peatarifitseerija Felix Mandre loo ja siis oli mingisugune kategooria alati olemas.
Eks ta nõukogude kultuurisüsteemi sundmusternäide, põhimõtteliselt enesevägistamine olnud. Spetsiaalseks komisjoni ette minekuks õpitud 30 lugu ei mänginud ju ükski bänd tegelikult mitte kunagi. Mis oli meil, rokkaritel, pistmist Viljandi paadimehe või kellegi Ivanovi lugudega.
Ometi kõik seda poliitilist pulli kartsid, komisjoni ette ei läinud keegi hea meelega. Eriti meie toonane ansambel Kaktus ehk praegune Kolumbus Kris, pluss Austraalias elav Endel Jõgi. Meie põhirepertuaar oli Deep Purple ja Led Zeppelin. Mis oli meil "Õrna ööbikuga" pistmist. Meist keegi ju nooti ei tundnud. Järelikult tulid kohustuslikud lood lihtsalt pähe taguda. Pärast tuli oodata komisjoni otsust: kas lastakse maha kohe või natuke hiljem.
Vahel oli see komejant mõnele kasulikki. Näiteks puntidele, kes kultuurimajades, vanas või uues Tombis ainult tantsuks mängisidki. Seal tuli ju teinekord tõesti foksi, valssi või Felix Mandret tinistada.
Mandrega seoses tuleb meelde üks lugu ka. Oli mingi punt – nime ei mäletagi –, kus trummimees nõukogude trummistiiliga eriti kaasa ei läinud. Andis ikka nii palju kui torust tuli, peksis ikka valusalt. Siis ei pidanud enam Mandre kõrvad vastu. Keset lugu tõusis ta püsti, vaatas trummimehele ilmsüütu näoga otsa ja küsis: "Noormees, miks te neid taldrikuid nii väga vihkate, et neid nii hirmsasti peksate.
