Peaaegu kogu sõjajärgse aja on Euroopas ajutiste mõõnade ja pikemate tõusudega võimutsenud (pseudo)vaskpoolsus ja selle tuumik – sotsiaaldemokraatia.
Nüüdseks leidub sotsiaaldemokraatide vasakpoolsust ja sotsiaalõiguslust peamiselt sõnades, tegudes aga on juba ammu oldud pigem monopolistliku suurkapitali käepikendus. Seda väidet kinnitab tõsiasi, et paljudes ELi riikides kaua võimul olnud sotsid pole suutnud ja/või tahtnud ohjeldada rahavõimukeskuste arutut ahnitsemist ega "rahvasõbralike" valitsuste süüdimatut laristamist, mis on põhjustanud ülemaailmse masu, tekitanud riikide nakkusliku võlakriisi ja kasvatanud üldist pahameelt.
Klassivõitlusest ei taha sotsid juttugi teha. Ent ometi just nüüd – monopolistliku suurkapitali piiramatu võimu tagajärgi taludes – vajaksime seda eriti. Miks ei avaldanud sotsid solidaarsust võimsa liikumisega Peatage Wall Street? Rahva pahameelel lasti hääbuda ilma mingite tulemusteta. Aga võlts vasakpoolitsemine ei kisu alla vaid elatustaset. Peamiselt sotsiaaldemokraatide õhutatav moraalirelativism perepoliitikas on paisanud Euroopa põlisrahvused kiiresse hävingusse. Arutelu demokriisi teemal näib olevat lausa tabu. Muidu nii lärmakas ajakirjandus ei taha või ei tohi rahvuste väljasuremisest rääkida. Seda kaunistatakse eufemismiga "rahvastiku vananemine". Nagu sellest oleks vähe. Peamiselt taas sotside eestvedamisel hakati idealiseerima multikultuurseid ühiskondi. Euroopa heaoluriikidesse võivad tulla kõik, kes on teada saanud, et Euroopas saab hästi elada ka töötuna. Praeguseks on see protsess tekitanud suuri probleeme, millest lääne ajakirjandus pigem vaikib.
Järglastevaenulik perepoliitika, laenukeskne finantspoliitika ja nõme rändepoliitika on viinud tõdemusele, et nii enam edasi ei saa. Toetus pseudovasakpoolsele ideoloogiale on kahanenud hoolimata rahavõimu massiivsest propagandast.
Kusagilt on ilmunud seesugune tegelane nagu "rahvusvaheline üldsus". Sellel "üldsusel" on väga sarnased seisukohad sotsidega. Ka Eesti ajakirjandus on sotsiaaldemokraatia suunas längu. Nn kvaliteetajakirjandust lugedes jääb mulje nagu eestlastel oma demokraatlikus riigis pole enam õigust tõrjuda protsesse, mis on meie rahvale, tema tõekspidamistele ja traditsiooni tarkusele võõrad ning vastuvõetamatud.
Kätte on jõudnud aeg selg jälle sirgeks ajada, sest pseudovasakpoolne lääs oma kaosega rahamajanduses ja demograafilise agooniaga ei kujuta endast mingit autoriteeti. Vähemalt peaksime tõrjuma SDE diktaati, mis Eestis väljendub näiteks sotside nõudmises kehtestada homoabielud. Teatavasti on enamik selle vastu. Ebapopulaarne on enamiku eestlaste hulgas ka sotside tihenev koostöö venekesksete jõududega, sest kasvab kahtlus, et see on rajatud meiepoolsetele järeleandmistele.
Kas hakatakse SDE poliitika kahepalgelisusest aru saama? Sellega võib olla seletatav, et sotsid, kellel meie ajakirjanduses on palju soosijaid, kaotasid viimastel rahvaküsitlustel oma reitingust kolm pügalat ja reformarid – keda püütakse lausa hävitada – hoopis kergitasid poolehoidu punkti võrra. Et SDE reiting tõesti kasvaks, peaksid nad millegi positiivsega silma paistma. Näiteks käivitama programmi, mis peataks väljarände või vähemalt nõudma tohutute intressidega kiirlaenuga peibutamise ja vaeseimate paljakskoorimise lõpetamist. Röövkapitalismi suhtes lubamatult lojaalsed sotsid (vähemalt ausal teel) küll populaarsust ei saa koguda.
