Elas kord neljandal sajandil enne meie aega üks inimene. Kui teda muidugi võib inimeseks nimetada. Pigem küll lihtsalt olevus, kellel oli kaks kätt, kaks jalga ja pea. Tema elupaigaks oli Vana-Kreeka, geeniuste või vähemalt talentide maa, kuid temal erinevalt paljudest andeid polnud – ei osanud ta skulptuuri tahuda, pilti maalida, raamatut kirjutada ega vägesid juhatada. Kuid kuulsaks saada tahtis ta ometi.
Ja mõtleski välja, kuidas see võimalik oleks. Ei, palun vabandust, üks anne tal siiski oli – ta tundis inimsugu. Ja ta pani põlema Efesoses Artemise templi, ühe seitsmest maailmaimest. Päris maha tempel küll ei põlenud, see ehitati uuesti üles, kuid tüüp oli oma siiski saavutanud – tema nime teatakse siiani paremini kui tema suurte kaasmaalaste Skopase või Praxitelese nime.
Tuleb päev, ja Breivik vabaneb
Tuleme nüüd kaugest minevikust tänapäeva.
Elas vaikses ja rikkas Norras üks... vabandust, mitte inimene, vaid olevus, kellel oli samuti kaks jalga, kaks kätt ja pea nagu tema... ei, mitte eelkäijal, sest selliseid on terve hulk, vaid, ütleme nii, žanri autoril. Ka norralane tahtis kuulsaks saada, ja kuna ta ilmselt ei leidnud parajat templit, või aimas, et meie ajastul nii tühise asjaga nagu kirikupõletus kuulsaks ei saa, siis võttis ta püssi ja...
Ma poleks hakanud seda kirjutama, kui poleks hiljuti Itaalias reisides näinud Bologna linnas ühel majal grafitit: "A.B. (nimi oli korralikult välja kirjutatud) on kangelane". Tegelikult ega ma väga imestanudki, sest olin ajalehest juba lugenud, et seitsmekümne seitsme mõrvar – nimetame teda nii – saab oma austajatelt massiliselt kirju ja isegi rahaannetusi. Nii et kui ta ühel päeval vabaneb – ja küll ta vabaneb, ärge kahelge, meie inimarmastajalik ühiskond ei luba teda ometi türmi kõngeda –, on tal piisavalt ainelist vara, et jätkata oma õilsat tegevust.
Sama saatust ei saa küll jagada too prantsuse araablane, kes kevadel tappis Toulouse’is lapsi, sest tema maise teekonna politseinikud, kohtuga riskeerides, lõpetasid, kuid kuulsaks sai ta siiski, ja pealegi oskas ta võtta oma kuriteo filmilindile, nii et see jõudis internetti, lisades veelgi tuntust. Muide see on toosama internet, mille vabaduse eest me agaralt võitleme. Need kaks meest on viimased omataoliste seas, kuid kokkuvõttes on selliseid müriaad.
Mida teha? Kas on kuidagi võimalik vältida selliseid kuritegusid või vähemalt nende arvu kahandada?
Ma arvan, et teoreetiliselt on küll. Kõiki selliseid jätiseid võib ohjeldada üksainus karistus: unustus. Nad tuleb ilma jätta nimest, eluloost ja näost, tuleb muuta nad varjuks, palgeta olevuseks. Ühesõnaga, toimida risti vastupidi sellele, mida tehakse praegu, kui nende fotodega ehitakse ajalehtede esiküljed ning hakatakse spetsialistide abiga avalikkuse ees otsima kuriteo põhjust, leides selle kas õnnetust lapsepõlvest või seksuaalsest rahuldamatusest.
Norra kuulsaim olevus
Kui säherdused roimarid teavad ette, et mitte keegi mitte kunagi nende nime ei maini, nende lõusta televiisoris ei näita – kas nad hakkavad siis kedagi tapma?
Kuid kas me ise oleme suutelised niimoodi käituma? Kas me suudame pidada suud, hoida saladust? Ma kardan, et ei. Inimene on verejanuline olevus, kuritegu tõmbab teda vastupandamatult, ega asjata sünni peamised sensatsioonid mõrvadest, terroriaktidest ja sõdadest. Oleme hingelt vigased.
Nii et isegi kui politseil keelatakse avalikustada selliste kurjategijate nimesid, tormab ajakirjanike leegion ikkagi välja selgitama üksikasju ja miljonid inimesed saavad naudingu sellest lugedes.
Mõni aeg tagasi näidati televiisoris järjekordset reportaaži protsessist seitsmekümne seitsme mõrvari üle. Suured plaanid, küll otse, küll profiilis. Milline enesega rahulolev naeratus! Kuidas siis teisiti? Tegu on ju Norra kõige tuntuma kahejalgsega.
Varsti on oodata kohtuotsust – ja kõik kordub.
Oh, mis siin üldse rääkida – kes on 21. sajandi esimese aastakümne suurim maailmakuulsus? Ärge hakake meenutama näitlejaid, kirjanikke või poliitikuid. See on Osama bin Laden.
