Pole saladus, et vastupidiselt varasematele põlvkondadele elavad tänased 30. eluaastates noored veel kui teismelised: abielu, lapsed ja oma tuleviku kindlustamine jäetakse kuhugi kaugemasse tulevikku.
Marianne Power, 34, arutleb Daily Maili vahendusel, kas tõesti on tegu Peeter Paani sündroomiga, kus keeldutakse lihtsalt täiskasvanuks saamast ning endale püsivaid kohustusi võtmast. Vanemad inimesed olid selles vanuses juba aastaid abielus, laste vanemad, tööelus edukad ning suutsid kõike seda vastutusekoormat kanda. Miks tänased 30-ndates noored seda ei taha ega suuda?
Puudub plaan, mida oma eluga ette võtta. Power kinnitab, et nii nagu ta ise, ei soovi ka teised 30-ndates noored veel oma pead vaevata sellega, mida oma eluga ette võtta. Power sõnab, et ta käib küll tööl ning maksab makse, kuid muus osas on lootusetu. Lapsepõlves unistatud printsi valgel hobusel pole siiani leidnud, sobivat kodu pole ostnud. Selle asemel eelistab raha kulutada kohe nüüd ja praegu, rentida elamist ning vaadata, mida homne päev toob.
Uuringud näitavad, et Power pole ainus selline. 1970-ndatel abiellusid mehed keskmiselt 24-aastaselt ning naised 22-aastaselt. Nüüd on kesmine abiellumise vanus meestel 32 ning naistel 30. Paljud seavad pereelu sisse aga alles kolmekümnendate lõpus või hiljem. Siis soetatakse endale ka esimene kodu.
3 miljonit 20-34-aastast noort elab siiani koos vanematega. Õpitakse, tegeletakse hobidega, suheldakse sõpradega, kuid tõsisemaid otsuseid keeldutakse vastu võtmast. Võib-olla see ongi probleem: valikuid on lihtsalt liiga palju?
